Toompea lossis on läbi saamas minu esimesed töönädalad. Lootsin alustada Riigikogus hea emotsiooni ja innuga, kuid kahjuks on tunded hoopis vastupidised. Eesti inimestele ei tõota uus valitsuskoalitsioon tuua kuigi palju head, pigem tekitab hoopis hirmu tuleviku ees.

Kui vaatan koalitsioonilepet Kagu-Eesti vaatepunktist siinse elaniku silme läbi, siis pean tõdema valelikku ja ülbet ülerullimist ääremaade elanikest. Midagi rõõmustavat meile sellest leppest vastu ei vaata, küll aga hulk halbu asju. Lisaks seniste soodustuste ja toetuste kärpimisele või kaotamisele piiratakse oluliselt ka maainimeste liikumisvõimalusi.

Raha liigub Lätti

Tasuta ühistransport on paljudele meie piirkonnas lausa eluliselt tähtis, sest kui ikka töökohti kodukandis ei leidu, tuleb iga päev kaugemale tööle sõita. Mõistagi on tasuta buss seejuures väga suureks päästerõngaks. Nüüd aga võetakse see inimestelt ära ja jäetakse uppuja pääsemine täiesti tema enda asjaks. Olen juba paljudelt oma valijatelt, kelle hääl tuli Keskerakonna esindajale suuresti just tasuta ühistranspordi võimaldamise eest, saanud tuleviku pärast masendunud sõnumeid.

Nördimus on seda suurem, et samaaegselt on uuel valitsusel kavas kehtestada automaks ja hakata jälle tõstma kütuseaktsiisi. Nii et ärgu olgu teil seal maanurgas enam ligipääsu ühistranspordile ega ka oma autoga liikumise võimalust, parem jääge koju virelema! Sest lisaks eelöeldule suretatakse maksumuudatustega nüüd välja ka need kohalikud väikeettevõtted, mis vähesel määral suutsid maal veel töökohti pakkuda.

Kui kõige krooniks panna juurde ka käibemaksu tõus, siis Valga- ja Võrumaalt hakkab raha otseteed Lätti voolama. Sinna on meilt ju kiviga visata ning kohalik rahvas, kes oma niigi madalate sissetulekute tõttu on eriti maksutundlik, hakkab kindlasti senisest enam jalgadega hääletama. Eestis on toit ju lõunanaabrite omaga võrreldes juba niigi kallis, aga nüüd tõotab see vahe veelgi märgatavamaks kujuneda. Kuna sundostudele kulub vaesema rahva eelarvest suurim osa, siis edaspidi on karta massilisi toimetulekuraskusi. Ei tohiks olla mingi saladus, et maapiirkondades ja eriti Kagu-Eestis lubab palk tulla suurel osal peredest praegugi hädavaevu ots-otsaga kokku.

Selle kõige peale jääb vaid retooriliselt küsida: kas saab olla regionaalpoliitiliselt veel küündimatumat ja kaugemate piirkondade elanike suhtes vaenulikumat tegutsemist?!

Nursipalu kohta valetati

Reformierakond valetas rahvale ka Nursipalu kohta. Enne valimisi võeti teema päevakorrast maha lubadusega arutelu juurde rahulikumates oludes ja koos alternatiividega naasta. Tegelikult oli plaanis vaid oma hääled valimistel kätte saada. Nagu me nüüd näeme, hakati kohe pärast valimispäeva kiirkorras ja midagi selgitamata oma algseid plaane teoks tegema. Metsaraie käib täie hooga, kümmekond hektarit on juba lagedaks tehtud ja selle artikli kirjutamise päevalgi väljastati ports uusi metsateatisi. Inimestel, kellega lubati kõike läbi rääkida ja selgitada, on palju küsimusi, kuid näha pole vastajaid ega vastuseid. Mingeid uusi analüüse pole teadaolevalt lisandunud ega alternatiive Nursipalule kaalutud – ehkki need oleksid täiesti olemas.

Selle asemel on tulnud murelikke teateid sealtkandi inimestelt, kelle hoovile on ilmunud mingid ametnikud ja asunud hirmutama: kui te praeguse pakkumisega ei nõustu, siis pärast ei saa te enam suurt midagi! Ometi ei tohiks olla mingit õiguslikku alust asju sel moel ajada.

Kõigi nende eeltoodud näidete puhul ei saa unustada seda „pisiasja”, et nii enne kui pärast valimisi on kõigi nende teemadega seotud ühed ja samad inimesed – peaminister Kaja Kallas, ministrid Signe Riisalo, Hanno Pevkur jt. Üldse on jäänud mulje, nagu juhiks Eestis valitsust vähemalt kaks erinevat Kaja Kallast. (Kallase-nimelisi saab küll valitsuses olema tervelt kolm!) Üks Kaja toimetas enne valimisi ja teine sai nüüd kätte valitsusohjad – sest kuidas teisiti sai see nüüdne Kaja riigi rahanduskrahhist teadlikuks alles pärast valimispäeva?! Kui reformarid ei kannata just raskekujuliste mäluhäirete all, siis igatahes kõrgtasemel petmiskunsti ja musta valgeks rääkimist valdavad nad küll. Kahjuks ei jää vaid valijatel üle muud, kui selle teadmisega nüüd neli aastat elada.

Brüsseli tunnustus toitu lauale ei too

Ehkki valimiskampaania on selleks korraks läbi, jätkub kampaanialik ja valimistel hästi töötanud inimeste hirmutamine sõjaga. Üksnes selle vahega, et nüüd on see muudetud malakaks, millega utsitada kõiki neid, kes julgevad nuriseda valetamise, lubadustest taganemise ja maksutõusude üle. See võimaldab aga sisulisi küsimusi vältida ja vastustest vaikimisi mööda hiilida.

Ent küsimusi on valijatel ikkagi. Näiteks: miks peab just Eesti olema see „kõige tublim” ja oma kaitsekulutuste tõstmisega esirinda trügima? Kui äsja oli kuulda, et selle aasta kahel esimesel kuul on maksulaekumine olnud kavandatust suurem, siis tekib põhjendatud küsimus, mida täpsemalt maksutõusudest kogutava rahaga tehakse. Ja kuidas üldse kaitsekulutuste sildi all maksumaksja rahaga täpsemalt ringi käiakse? Kodanikel on kõike seda õigus teada ja oma arvamust avaldada. Neid ei tarvitse sugugi rahuldada teadmine, et Kaja Kallas kui tubli Sõjaprintsess teenib Brüsseli või Washingtoni kabinettides patsutusi. Rahvas sellest söönuks ei saa.

Kagu-Eesti ehk Valga-, Põlva- ja Võrumaa omab ainuüksi Eesti terviklikkuse püsimise seisukohalt suurt väärtust. Kõik nimetatud maakonnad on küll erinevad näiteks loodusmaastike ja keelemurrete poolest, kuid samas ühendab meid praegusele heaoluühiskonnale omane majanduslik mahajäämus võrreldes Põhja-Eesti elanikega. Kagueestlased on oma loomult töökad ja kestva identiteediga rahvas, kelle heaolu ja toimetulek on liiga pikalt valitsuse poolt tähelepanuta jäetud. Ka meie hääl peab jõudma Riigikokku!

Kagu-Eesti võiks olla tuleviku Eesti heaolu suunanäitajaks

Elu keskkonnas, kus on neljarealised maanteed, mustkattega väiketeed, kogu Eestit hõlmav kiire internet, hea lennuühendus, kiire raudteevõrgustik, inimeste loodussõbralik elamiskeskkond, jätkusuutlik ettevõtlus, endaga toimetulevad kogukonnad, külad ja väikelinnad. Kus väärtustatakse kasvatajaid ja õpetajaid, kus panustatakse teadusesse, haridusse ja haritusse laiemalt. Kus väärtustakse inimest, kus elanikud tunnevad end täisväärtuslike Eesti kodanikena.

Läheneva Riigikogu valimiste eel loodan, et kõigil kandidaatidel on peamisteks teemadeks meie elanike julgeoleku ja toimetuleku tagamine

Toimetuleku all pean silmas mitte üksnes ääretult kõrge inflatsiooni tingimustes hakkama saamist vaid elamisväärse keskkonnaga helgemat tulevikku, kus südamerahuga järeltulevat põlve kasvatada. Julgeolek tähendab muuhulgas meie kaitsekulude suurendamist, head koostööd meie liitlastega, kuid ka arvestamist, et meie agressorist naaber ilmselt veel aastakümnete jooksul oluliselt ei muutu. Julgeoleku tagamiseks ei tohiks teha järeleandmisi meie elanikkonna heaolu ega kodukeskkonna arvelt. Siiski peaksime suutma ära hoida sõja jõudmise meie maale, kus suurriigid ja riikide ühendused lahendavad omavahelisi probleeme vägivallaga meie kodumaal. See asjaolu tõstatab nii mitmeidki küsimusi, mille lahendamist ootame kõik, kuid kindlasti ei tohi nende lahendusteni jõuda kergekäeliselt vaid läbi kaalukate otsuste. Muidugi ootame neid lahendusi muuhulgas uutelt Riigikogu liikmetelt, kuid peame ka ise andma omapoolse panuse ja sisendi valitud saadikute näol, kes meie elanike huve riigi tasandil esindavad.

Kuidas me kõik suudaksime veel paremini kagueestlaste huvide eest seista?

Eesti on väike riik, kus reforme ellu viia on hõlpsam kui suurtes riikides. Üheks reformiks peab kujunema riigireform, mille peamisteks eesmärgiks peab olema otstarbetu bürokraatia vähendamine. Tähtis on omavalitsuste rolli suurendamine ning ülesannetele vastav rahastamine. Peame tunnistama, et elanikkonna vananemise, julgeoleku riskide suurenemise, viimase aasta suure immigratsiooni laine ja rohepöörde kiire teostamise tingimustes suurenevad paratamatult ka omavalitsuste funktsioonid. Ühelt poolt peavad omavalitsused suurendama endi tulubaasi, investeerides vajalikesse taristutesse ja haridus- ning sotsiaalsüsteemi, kuid teisalt peab keskvalitsus suurendama omavalitsuse käsutusse jäävat füüsilise isiku tulumaksu määra. Kohalikud elanikud teavad paremini, missugused probleemid nõuavad lahendamist. Tundub, et poliitikute seas on tabuteemaks olemasoleva maksusüsteemi muutmine, kuid sellise süsteemiga ei ole otstarbekas edasi liikuda, sest majanduskeskkond maailmas on palju muutunud. Tähtis on idee tasandilt jõuda tegudeni. Olen selle poolt, et tuleb alandada toiduainete ja mõnede kultuuriteenuste käibemaksu ning vajaduspõhiselt kompenseerida ka toetusmeetmetega energiakulude järsku kasvu. Kõik ikka selleks, et maksustada rikkaks olemist, mitte rikkaks saamist, vähendada varanduslikku ebakõla elanike ning regioonide vahel, sealhulgas näiteks kagu- ja põhjaeestlaste vahel.

Kagueestlasena olen üles kasvanud ja koolis käinud Valgas

Valga arengulugu on ühe Kagu-Eesti väikelinna lugu. Mul oli suur võimalus töötada Valga vallavanemana. Lähtusime oma meeskonnaga eeldustest, et omavalitsus on kõigi vallavaelanike jaoks, aga ka sellest, et valla juhtimine peab olema efektiivne, eesmärgipärane, arusaadav ja läbipaistev. Kõik selleks, et taastada Valga kui eduka piiri- ja raudteelinna hiilgus, et luua Valga-Valka majanduslik ja kultuuriline kaksiklinn, et parandada teid ja koondada elanikke ja õpilasi südalinna, et tõsta hariduse ja kasvatuse kvaliteeti. Selle kõige otstarbeks investeerisime pea pooleteise aasta jooksul 3 miljonit eurot, kuid mis peamine, vallavanemana sain väärtusliku kogemuse, kuidas mõista omavalitsusüksuse probleeme ja nende lahendamisviise ning kuidas neid kogemusi rakendada juba kogu riigi (eelkõige Valga-Võru-Põlvamaa) tasandil.

Olen vankumatul seisukohal, et Kagu-Eesti mured peavad jõudma Toompeale! Seepärast lasubki meil kagueestlastena kohustus valida uus saadik, kes seisab veelgi valjema häälega Valga-, Võru- ja Põlvamaa elanike toimetuleku eest.

Viimase nädala jooksul on palju meediakõmu tekitanud Soome peaministri Sanna Marini „skandaalne“ pidutsemine. Internetti lekitatud videos on näha, kuidas noor peaminister sõprade seltsis tähistades laulab ja tantsib. Ilmselt ei läheks selline vaba aja veetmise viis kellelegi korda ja sellele ei vaadataks ka viltu, kuid kuna tegemist on kõrgel kohal asuva riigiametnikuga, on taoline tegevus mõningate arvates ebakohane. Nii nagu avalike elu tegelastega tihtipeale kipub olema- kõik, mis paljudele lubatud (vaba kõnepruugi kasutamine, alkoholi tarvitamine, peo meeleolu nautimine), on just kuulsatele keelatud. Seda enam, et tegemist on tipp-poliitikuga, eksole! Vähemalt sellise seisukoha on võtnud Sanna Marini opositsioonierakonnad ning nende juhid.

Kipub ikka nii olema, et poliitikas tegutsevad koalitsioon ja opositsioon sageli omavahel ühisele arvamusele ei jõua. Mõneti on opositsiooni ülesanne leida üles kõik koalitsiooni poolt tehtavad vead ning need avalikkuse ette paisata.

Praegusel juhul leiti, et Sanna, kes on noor, ääretult heade poliitiliste teadmistega ja väga kena naisterahvas, ei tohi oma vaba aega noortele kohaselt veeta. Tema pidutsemine liigitati keelatud tegevuseks ning ühe opositsioonierakonna juht nõudis Sannalt isegi narkotesti tegemist. Soome peaminister aga ei kohkunud tagasi ning andis avalikkuse ees pressikonverentsi ja sooritas ka mainitud testi, mille tulemus oli negatiivne. Voilaa!

Arusaamatust ja trotsi tekitab ka küsimus, et kuidas sai selline isiklikuks tarbeks mõeldud video internetti lekkida. Sest no kellele meeldiks, kui meie eraelu nõusolekut küsimata niimoodi kõigile vaatamiseks veebi paisatakse? Ühelt poolt on läbinähtavus hea ja tänapäeval olemasolevad võimalused vähendavad väärat ja seadusevastast käitumist ainuüksi nende jäädvustamiste lihtsuse (enamusel on olemas kaameraga nutitelefon) tõttu. Teisalt peaks iga inimese eraelu olema puutumatu ning praeguse sündmuse valguses sai Soome valitsusjuhi eraelust kõigile teistele vaatamiseks mõeldud näitelava. Peaminister ise ja tema erakond ei näe selles pidutsemises midagi halba- ka mina toetan teda ja ei näe põhjust pea liiva alla peitmiseks. Kui kellelegi üldse midagi ette heita, siis video internetti postitajale- väga ebaviisakas ja kahepalgeline tegu kellegi poolt, kes ilmselgelt samast peost osa võttis.

Igal juhul mina toetan Sannat! Ka mina veedan aeg-ajalt oma vaba aega pidutsedes. Sarnaselt Soome peaministriga tuleb vahel ette alkoholi tarvitamist, kui soovin, siis tantsin ja laulan, unustan vahel stressirohkeks kujuneva argi- ja tööelu ning elan end (loomulikult seaduse piires) välja. Elu tuleb armastada! Õnneks arvavad sarnaselt ja astuvad Soome valitsusjuhi toetuseks välja meie peaminister, mitmed teised riigiametnikud ja tavainimesed.

Eks lõppude lõpuks jääb see igaühe enda otsustada, kas peaministri tegevuses oli midagi taunitavat või mitte, kuid loodan, et kaine mõistus võidab ning igale inimesele (olgu ta siis maailmakuulus või mitte) jääb õigus oma vaba aega seaduse piires veeta nii, nagu ta seda ise tahab. Peamine on ju see, et töö oleks hästi tehtud.

Sanna Marin valiti Soome peaministriks 2019 aastal. 34-aastasena oli ta sel ajal kõige noorem peaminister maailmas.

Valga tulevikule andis oma vallavalitsus järjekordse hoobi: kuigi valla haridusstrateegia on alles tegemisel, peavad uuest õppeaastast nagu sõrmenipsust kaduma kaugõppegümnaasium ja lasteaed Pääsuke.

Haridus- ja teadusministeerium leiab, et kui maapiirkondades elanike arv väheneb, siis tuleb koolivõrku korrastada nii, et sulgeda järjest haridusasutusi. Isegi raha lubatakse selle eest kohalikele omavalitsustele maksta! See on aga äärmiselt lühinägelik tegutsemine. Enamgi veel – see on sisuliselt kahjurlus ja kuritegu nii Eesti julgeoleku kui ka eesti elulaadi vastu. Sest kui maalt kaovad koolid, siis kaovad sealt ka noored ja peagi hääbub koos eestlastele omase hajaasustusega elu üldse. Hõredalt asustatud või lausa inimtühjad piirkonnad muutuvad aga ebaturvaliseks ja raskesti kaitstavateks.

Kahjuks ei seisa oma koduvalla tuleviku eest ka Valga vallavalitsus, kelle algatusel otsustas volikogu sel nädalal sulgeda uuest õppeaastast kaks haridusasutust: Valga kaugõppegümnaasiumi ja lasteaia Pääsuke. Ja seda nii õpetajate, õpilaste kui lapsevanemate vastuseisule vaatamata. Tegelikult tuli see nagu välk selgest taevast ja asja ei jõutudki õieti arutada. Alles 11. märtsil oli esimene kohtumine koolirahvaga ja juba 30. märtsil otsustati asi volikogus ära.

Tundub, et kooli likvideerimise vastu esitatud argumente vallavalitsus isegi ei kuulanud või ei saanud neist aru. Viimase üle ei imestaks, sest haridusala asevallavanem on ametis olnud nii lühikest aega, et ühe kooli „hingeelust” tal vaevalt aimu on. Ja kaugõppegümnaasium on ka mõneti isemoodi kool. Kui õppima asub täiskasvanud inimene, kes reeglina käib tööl ja kel on juba pere, siis on ilmselt tema eesmärk saada üldharidus ja seejärel teha oma järgmised sammud karjääris. Hoopis teistsugune kontingent ja siht on kutseõppel. Seetõttu ei ole need kaks kooli niisama lihtsalt sõrmenipsust liidetavad. Selle 1+1 tehte tulemus ei ole kindlasti mitte 2.

Me võtame ära ühe valikuvõimaluse, teatud alternatiiv kaob hariduses lihtsalt ära ja seda meie oma kodulinnas. On olemas teatud hulk inimesi, kes hindavad just seda kooli, selles kohas, sellise ajalooga ja selles vormis.

Selle otsusega sõidetakse lihtlabaselt üle inimestest ja tuuakse nad rahalise kokkuhoiu ohvriks. Vallavanem ei häbenegi tunnistada, et riigiga on sõlmitud kokkulepe, millest taganemine võib vallale „kaasa tuua suured rahalised kohustused”. Samas, kui Keskerakonna fraktsioon Valga volikogus küsis näha seda lepingut, siis seda meile ei esitatud. Isegi kui selline leping on olemas, siis ei õigusta see kuidagi kohalike huvide ja inimeste ohverdamist mingile müstilisele „koolivõrgu korrastamise” kavale. Peale selle: kooli pidaja (vallavalitsus) on kohustatud ära kuulama nii kooli hoolekogu kui õpilasesinduse arvamuse, mis mõlemad olid likvideerimise vastu.

Veel küsitavam on praeguses olukorras venekeelse lasteaia Pääsuke tegevuse lõpetamine samuti septembrist. Valga on teatavasti paljurahvuseline linn, suhtluskeelena kasutavad vene keelt ka siinsed lätlased ja oma lapsigi on nad aastaid pannud vene lasteaeda, kus keelekümbluse abil saab eesti keelt õppida. Lisaks on siia jõudnud sõjapõgenike peresid Ukrainast, kes suhtlevad vene keeles ja vajavad samuti lasteaiakohti. Tahta neilt lastelt kohest lülitumist eesti keelele, oleks nende olukorras liig.

Just praegune pingeline õhkkond kõige „venega” seostuva ümber oleks võinud sundida veidigi järele mõtlema ja ilmutama empaatiat meie oma venekeelse elanikkonna suhtes. Või taheti neile kätte maksta Putini alustatud sõja eest?! Igatahes viis sellisele mõttele vene emakeelega vallavolinike ärahirmutatud olek ja vaikimine volikogu istungil. Samuti ei tahtnud Pääsukese direktor sõnagagi teemat avalikkuse jaoks kommenteerida.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vallavalitsus tegutseb taas ülepeakaela ja pikema strateegilise kavata. Ja isegi kui tulemuseks on mingisugune rahaline kokkuhoid, siis usaldusväärsuses ja inimeste heaolu arvel on kaotus nii suur, et rahanumbrites ei saa seda mõõta.

24. veebruar 2022, Eesti Vabariigi iseseisvumisest on möödunud 104 a. Tõsi, võiks öelda, et vabad oleme taas olnud vaid 30+ aastat, kuid ilmselgelt teab iga eestlane- eriti minu ealine- mida tähendab vaba ja iseseisev riik. Ma olen sündinud vabas Eestis 1992. a, mistõttu on võitlus oma riigi nimel pigem ajaloos õpitud teooria ja osa meie ajaloost. Pean enda ja oma eakaaslaste nimel tunnistama, et võitlemine enda riigi ja rahva eest on meie jaoks praktikas kauge ja meil puudub sellest täis arusaam. Tõsi, Gruusia ja Vene konflikt 2008. a, Ukraina ja Vene konflikt 2014. a, USA ja Lähis-Ida konflikt 2002+ aastatel on kõik leidnud kajastust meedias ja see kõik omamoodi jätnud vastiku jälje maailma lähiajalukku hävituse ja kannatamise näol. 24. veebruar 2022 läheb ajalukku mitte vaid 104. Eesti iseseisvumise tähtpäevana, kuid kahjuks ka päevana, mil Euroopa ja muu Läänemaailm puutus kokku tõelise kurjusega.

Praeguseks ajahetkeks oleme üle kahe aastakümne elanud 21. sajandis. Vabades esimese maailma riikides on sõda ning lahingud kauged õpikuterminid ning enamus meedia ja inimeste tähelepanust on hõivanud sotsiaalmeedia, uued tehnikavidinad, kuulsuste eraelu, sisepoliitika ja viimased aastad ka koroona. Nagu näha, siis kõik võib muutuda üleöö ja fookus esimese maailma probleemidelt nihkub järsku palju tähtsamatele teemadele- inimelude säilitamine, kodude hävimine, pagulaskriis. Alanud on tõeline SÕDA! Kõik eelpool nimetatu (sotsiaalmeedia, tehnika, kuulsused) tundub kuidagi vähetähtis ja isegi sellele mõtlemine või selle mainimine väär. Mõne tunniga või isegi minutiga muutub minu ümber asuvate inimeste meelestatus ja Ukraina, kuigi geograafiliselt siiski kaugemal, muutub südames pea sama oluliseks kui kodumaa.

Koroonat meedias kajastades on öeldud, et maailm ei saa olema kunagi enam samasugune nagu see varasemalt oli. Alanud Ukraina ja Venemaa sõda kinnitab seda väidet veelgi tugevamalt. Uskumatu. Uskumatu, et praegusel ajastul midagi sellist saab sündida. Pean tunnistama, et enne sõja algust mind väga ei kõnetanud kaitseväe ja ajateenistuse teemad. Eks arvamus oli kujunenud enda lähiringkonnas levinud juttude tõttu- poisid ei tahtnud ikka ajateenistusse minna, see tundus mõttetu ja ajaraiskamisena. Levis ka teistsugust tagasisidet, kuid seda jõudis minu kõrvu vähem ja ühtlasi polnud mul tuttavaid kaitseväelasi, kes oma missioonidest ja üleelamistest rääkinud oleks. Ühesõnaga, mulle ei pakkunud sõjateemad huvi. Usun, et inimesed võivad ikka oma arvamusi muuta ja nii juhtus ka minuga. Olen abipolitseinikuna patrullides ja vallavanemana ametis olles sisejulgeolekulist tegevust toetanud, kuid nüüd austan veelgi enam ka välisjulgeolekut ning selle vankumatut püsimist.

Sõja puhkedes paistis üks teema kõige selle negatiivse kõrval ka südant soojendavana ja just kui päikesekiirena pilvises taevas- kuidas eestlased on valmis aitama. Vaieldamatu enamus eestlastest on mõttes või sotsiaalmeedias välja öeldud sõnadega koos Ukrainaga ja NII paljud on valmis ka abivajajaid materiaalselt aitama. Ainuüksi Lõuna-Eestis saadeti abivajajatele toidu- ja tarbekaupu mitmetest kohtadest. Aitäh, aitäh, aitäh! Lisaks on paljud eestlased öelnud, et nad on valmis aitama pagulaskriisis olevaid ukrainlasi ka majutuse, eluaseme ja töökohaga. Me tahame uskuda, et teised riigid käituksid sarnaselt meiega, kui sõda peaks ühel päeval meie riigi pinnal aset leidma. Arvestades, et Venemaa on ka meie naaberriik, on see kõik praegusel ajal veelgi tõenäolisem kui see kunagi varem taasiseseisvunud Eestis olnud on.

Mitte ainult eestlased vaid kogu Euroopa ja Euroopa Liit hoiavad kokku ning seda on märgata. Erinevad sanktsioonid Venemaa suhtes, toetused relvastuse, humanitaarabi ja isegi isikkoosseisu näol Ukrainas tekitab sooja tunde ja taastab usku inimkonda- me polegi läänemaailmas ninapidi nutitelefonis olles nii individuaalseks muutunud, et kriisis üksteist aidata ei püüaks. Kas sellest kõigest ka piisab? Sisimas tunnen, et me peaksime aitama ka füüsiliselt, oma inimestega rindel. See on mu seesmine tunne ja ma tean, et ma pole ainuke, kes nii arvab. Samas mõistan ka, et kindlatest lepingutest kinnipidamine, NATOga ühes sammus marssimine on meie enda välisjulgeoleku seisukohalt ülioluline ning me ei saa lihtsalt uisapäisa püss käes lahingusse tormata. Samas ei saa me ju igavesti lasta Vene Karul käituda nii nagu ta heaks arvab ilma, et me vastu hakkaks. Tühja koha pealt sõja alustamist ei saa välja vabandada.

Kõik see tekitab trotsi ja viha praeguse Vene võimu ja selle tegude vastu. Tahaks vaid loota, et praeguse sõja varjus ei teki polariseerumist eesti rahva arvamuste vahel meie enda riigis sellisel määral, et „Isake Venemaa“ ei tuleks „päästma“ oma Eesti-venelasi meie enda armsa kodumaa pinnalt. Õnneks on mul veel säilinud usk meie enda inimeste kainesse mõistusesse ja suuremalt jaolt ka meedia objektiivsusesse, mis säärase olukorra tekkimist välistavad. Meedial on praeguse sõja kajastamisel väga suur vastutus ning sarnaselt koroonakriisi fookuses hoidmisele ülimalt suur võim mõjutada inimeste arvamust. Seetõttu on ka raske hukka mõista neid venelasi, kes terve oma elu on elanud propagandat täis vales ja tõesti arvavad, et Vene võim käitub hetkel kõigi kõige paremates huvides. Paraku peab tolerantsus nende väärarusaama mõistmisel jääma praegu tagaplaanile, kuna mitte miski ei vabanda välja seda, mis praegu Ukrainas toimub. Kuidas üks riik saab hävitada teist riiki ja selle rahvast- Vene võim peab kukkuma, see on selge. Vastasel juhul elame edasi hirmus ja teadmatuses meie riigi suveräänsuse püsimise suhtes.

Sõda on kohutav. Seda saan ma väita praegu siit, vabast ja rahulikust Eesti riigist. Mis veel siis saab, kui see kohutav ja õõvastav olukord meie enda pinnal peaks aset leidma?! Loodetavasti ei pea me seda kunagi kogema ja kui kogemegi, siis üheskoos. Kokku hoida me oskame, selles ma enam ei kahtle. Elagu Eesti, elagu Ukraina!

Peame meeles, et me kõik saame aidata!

Annetused Ukraina heaks

Ukrainat saab aidata annetuskeskkonnas www.ukrainaheaks.ee.

Kuna olukord on muutlik, muutub ka abi olemus. Kõik organisatsioonid kasutavad annetusi selle järgi, mida parajasti kõige rohkem vaja on

Annetused tsiviilelanikele

MTÜ Ukraina Kultuurikeskus, MTÜ Mondo ja MTÜ Eesti Pagulasabi koguvad rahalisi annetusi pangalinkide ja annetusliinidega. Raha otstarve võib ühenduste teatel ajas muutuda – annetused suunatakse sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem vaja on.

MTÜ Eesti Pagulasabi arvelduskonto: EE791010220258852223

MTÜ Mondo arvelduskonto: EE491010220099409013

MTÜ Ukraina Kultuurikeskus arvelduskonto: EE401010220229090221

MTÜ Eesti Punane Rist arvelduskonto: EE742200001180001436.

Annetused Ukraina sõjaväele

Ukraina keskpank avas annetuskonto Ukraina relvajõududele.

Saaja: National Bank of Ukraine

Saaja konto (IBAN): DE05504000005040040066

BIC kood: NBUAUAUXXXX

Selgitus: for crediting account 47330992708

Lisaks keskpangale kogub annetusi Ukraina abiorganisatsioon Povernõs Zõvõm (Naase Elusalt – toim).

Annetused Ukraina päästjatele

Eesti päästeliit kogub päästevahenditeks annetusi ja vormistab tellimuse ise.

Päästeliidu arvelduskonto: EE547700771002741382

Selgitus: «Ukraina».

Ma olen tõsiselt mures, sest meie inimesed ja ettevõtjad virelevad elektri- ja gaasiarvete maksmisel. Samal ajal on meil peaminister, kelle suus olev hõbelusikas takistab päriselu nägemist.

Mitmed poliitikud on öelnud, et meil on koroona-, julgeoleku- ja energiakriis. Tegelikult on meil neli kriisi, sest eelnevad on kaasa toonud väikekohtade kustumise ja seda senisest kiiremini. 2021. aasta esimeses kvartalis oli Harjumaal keskmine töötasu 1722 eurot, aga Valgamaal Eesti kõige madalam – 1130 eurot (kätte 971.46 eurot). Ometigi on Tallinna ja Valga Selveris sama hinnaga makaron ja hakkliha ning lambipirn vajab sama palju elektrit hoolimata asukohast. Tahaksingi keskenduda just elektrile ja gaasile.

Mida siiski tähendab praegune 3-4 kordne elektrihinnatõus? Suur osa inimestest, kes muidu saavad oma eluga hakkama, peavad minema, kas säästude kallale või jääma võlgu. Ettevõtja peab tõstma hinda (ehk toode/teenus on vähem kättesaadav), vähendama töötajate arvu või sootuks uksed sulgema. Milline saab olema leivapätsi hind ja kas kohalikul pagaril üldse tasubki see valmis küpsetada selliste elektrihindade juures? Ka loomade pidamine ja talumajandus sõltuvad paljuski just elektrist. Hirmuga mõtlen, et palju hakkab maksma liha või kanamuna? Ärme unusta, et hinnad võivad ju kasvada, aga kui palju on inimesi, kes kallinenud kaupa endale ka lubada saavad. Tekkinud on tõeline doominoefekt, kus iga tund ja päev mõjutab päris inimeste elu ja seda rängalt. Eriti tugevalt saavad pihta haavatavad rühmad ja väikekohad.

Tõsi, valitsuse poolt on tehtud algatus toetamaks neid, kes teenivad alla 1126 euro, kuid tänases olukorras see ei ole piisav. Toetus ei kata 3-4 kordset tõusu ja ei aita mitte ettevõtjad, omavalitsusi ega keskmise sissetulekuga inimesi. Tasub vaadata ka tarbijahinnaindeksi muutust detsember 2020 kuni detsember 2021 – 12,2%! Kuid tundub, et hullem on veel ees, sest erinevad tootjad ennustavad 5-15% hinnatõusu toidupoes. Lausa irooniline on meenutada aasta tagust juhtumit, mil praegune peaminister ja tookordne riigikogu liige Kaja Kallas esitas muudatusettepaneku abielureferendumi eelnõule: “Kas Eesti peaks kasutusele võtma taas toidutalongid toidu saamiseks?”

Eluvõõrad lahendused: jää võlgu ja säästa elektrit!

Ligi kuu jagu on mind kummitanud peaministri sõnum Ärilehe loos: “Ja mõnes mõttes praegused elektrihinnad panevad rohkem mõtlema energiasäästu peale.” Proua peaminister, 2019. aasta andmete näitavad, et eestlased on ühed säästlikumad energiatarbijad Euroopas.  Meie keskmine tarbimine on 1638kWh/eluaseme kohta, aga Soomes on see arv 7664 kWh.

Ka arvete ajatamine ja fikseeritud hinnaga elektripaketi võtmine, ei ole pikaajaliselt aktsepteeritavad lahendused. Kusjuures, äriklientide fikseeritud lepinguid on asutud ühepoolselt muutma. Kuigi eratarbijal nii ei saa teha, siis ka jõuame eelnevalt mainitud doominoefekti juurde.

Riigikogu liige Kristen Michal tuli välja ettepanekuga toetada ühekordse maksega lastega perekondasid ja pensionäre 200 euroga. Nii mõnegi jaoks on see summa naeruväärne, sest maja või suurema korteri puhul ei kata 200 eurot isegi mitte ühe kuu hinnatõusu. Lisaks on ära unustatud noored, kellel veel pole lapsi, aga kes samamoodi peavad arveid maksma ja toitu ostma. Ning nagu ennist mainitud, siis abi vajavad ka ettevõtjad, kellest sõltuvad meie töökohad ja tarbitavate teenuste hinnad.

Uuesti tuleks päevakorda võtta Keskerakonna pakutud lahendused, mille varasemalt on koalitsioonipartner maha teinud (aga pole ise välja tulnud arvestatavate alternatiividega). Meenutuseks, millised on olnud erinevad pakutud lahendused: (1) langetada käibemaksu, (2) kompenseerida juriidilistele isikutele elektri võrgutasu täiel määral, (3) kompenseerida kõikidele gaasitarbijatele 50% arvest, (4) kompenseerida kodutarbijatele 50% elektritarbimisest. Korraga tuleb rakendada mitut lahendust, mis ei kubiseks bürokraatiast.

Hea peaminister, ministrid ja riigikogu liikmed, väikekohad vajavad teie abi ja tähelepanu ning seda kiiresti. Meil on kriis ning peame jõud ühendama, et sellest välja tulla. 

Lugu ilmus ka Lõuna-Eesti Postimehes.

https://lounapostimees.postimees.ee/7433122/ester-karuse-tee-tood-nae-vaeva-ja-ajata-elektriarve