Ja läinud ta oligi… Eesti poliitmaastiku viimaste kuude põletavaim küsimus sai täna keskpäeval Riigikogu aseesimehe kabinetis vastuse – Jüri Ratas astub sammu tsentrist paremale ja liitub Isamaaga. Minu pikem vestlus Jüriga toimus kümmekonna päeva eest, kui ta Võrumaale kohtumisele sõites mulle Tartuni küüti pakkus.
Ajakirjandus, kasutades tugevat kujutlusvõimet, sidus Jüri automaatselt Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, millega ma olin aasta alguses liitunud. Tõde on aga see, et jätsin tol nädalal auto Tartusse ning kasutasin pealinna ja pealinnas liikumiseks ühistransporti. Päris mugav on. Loomulikult rääkisime kahe tunni jooksul poliitikast, aga ka paljust muust. Jüri tundis siirast muret Keskerakonna tuleviku pärast ja ebalev hoiak andis märku, et ta alles püüab tulevikku puudutavad otsused enda jaoks selgeks mõelda. Leppisime kokku, et ükskõik, kuhu elu meid ka ei suunaks, vaatame kohtudes üksteisele otsa ja teretame.
Terrasel on põhjust muret tunda
Paljud võib-olla ei mäleta, et Jüri Ratas on varemgi Keskerakonnast lahkumise mõtteid mõlgutanud. Edgar Savisaarega raksu minnes oli ta lähedal liitumisele Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Lootsin, et ta astub toona pooleli jäänud sammu nüüd, kuid Jüri otsustas teisiti. Jüri-sugusel poliitilisel raskekaallasel oli ilmselgelt häid valikuid rohkemgi, aga ju ta kuulas südame häält.
Jüril oli praktiliselt võimatu Keskerakonnas jätkata, peaaegu kõik tema lähimad liitlased on leidnud endale uued poliitilised perekonnad, uued väljakutsed. Julgen kinnitada, et ükski pärast erakorralist kongressi Keskerakonnast lahkunud poliitik ei teinud seda otsust kerge südamega. Ühiseid mälestusi, ühiseid töövõite ei saa niisama kergelt puruks rebida. Eriti veel Jüri, kes kuulus Keskerakonda rohkem kui 23 aastat, olles seitse neist erakonna esimees ja rohkem kui neli aastat peaminister. Edgar Savisaar on öelnud, et uusi boroditšeid tehakse Keskerakonnas üheksa kuuga. Kujunenud olukorras see põhimõte ei kehti – on ainult üks Jüri Ratas.
Aga miks valis Jüri siiski Isamaa, kuigi tõsist alternatiivi pakkus ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Euroopa Parlamendi valimistel ei pakkunud kumbki erakond talle esinumbri kohta, kuigi üleriiklikult on Jüri kindlasti populaarsem ja suurema poliitilise kogemusega kui Riho Terras või Marina Kaljurand. Riho Terrasel tasub aga tõsiselt mures olla, sest Jüri energiasalv tundub olevat põhjatu ja ta ei ole harjunud olema number 2.
Riigikogu juhatuses koht kindel
Mõnes mõttes võib ka öelda, et Jüri langetas turvalise valiku. Märtsis valitakse ta suure tõenäosusega tagasi Riigikogu teiseks aseesimeheks, see koht kuulub opositsioonierakonnale. EKRE ja Keskerakond teda loomulikult ei toeta, kuid koalitsioonisaadikud tulevad ilmselt appi juba ainuüksi seetõttu, et Helmed&Co seda kohta ei saaks. Keskerakonnast ei ole võtta tõsiseltvõetavat kandidaati ja neil ei ole praegu ka poliitilist jõuõlga.
Suure tõenäosusega näeme lähinädalatel veel Keskerakonnast lahkujaid, pean eelkõige silmas kohalikke omavalitsusjuhte ja volikogu liikmeid. Poliitiline konjunktuur näitab, et Isamaa suudab juuni alguses toimuvate Euroopa Parlamendi valimisteni liidrikohta hoida ja see annab neile võimaluse heidelda kahe koha nimel. Mis saab Tallinna linnajuhtimisest lähitulevikus, seda on mul raske kommenteerida, aga kui Jüri ei peaks valitama Euroopa Parlamenti, siis on ta suure tõenäosusega aastal 2025 Isamaa linnapeakandidaat.
Comments are closed.