“Rikas pole mitte see, kel on palju, vaid see, kes palju annab”. Nii on öelnud saksa-ameerika
filosoof Erich Fromm. Tema sõnad meenusid mulle, kui sotsiaaldemokraatide eestvedamisel
jõudis Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis pöörab rohkem tähelepanu nendele
omavalitsustele, kus on suurem eakate inimeste osakaal, ning mis näeb ette, et jõukamad linnad
ja vallad annavad selleks mõnevõrra suurema panuse. Rahvakeeli on selle hellitusnimeks saanud
Robin Hoodi eelnõu.

Mul on hea meel, et eelnõu läbis kolmapäeval Riigikogus esimese lugemise ja loodetavasti
saame selle veel selle kuu jooksul lõplikult heaks kiita. Loomulikult toob iga seadusemuudatus
kaasa erinevaid reaktsioone, kuid endise Valga vallavanemana ja Kagu-Eestist valitud saadikuna
leian, et see algatus suurendab äärealade omavalitsuste eelarvet ja aitab hoida elu maapiirkonnas,
kus elanikkond väheneb ja vananeb. Loomulikult mõistan Tallinnast ja Tartust ning neid
ümbritsevatest omavalitsustest kostvaid nurinaid, kuid leian, et omavalitsusjuhid peaksid tajuma
ka suuremat pilti. Alljärgnevalt püüan selgitada, miks on vaja omavalitsuste rahastamist
õiglasemaks muuta.

Teenused peavad säilima
Eestis on regionaalne ebavõrdsus lubamatult suur, kahe kümnendi jooksul on väljaspool Harju ja
Tartumaad elanike arv vähenenud umbes viiendiku võrra. Ligi kolmandik on vähenenud lapsi ja
tööealisi, kuid samal ajal on kasvanud üle 65aastaste arv. Samuti on maakonniti võrreldes
palkade erinevused suured ega ole 20 aastat vähenenud. Kõrgepalgalised töökohad ja jõukus on
koondunud Harjumaale ning Tartu piirkonda. See on viinud olukorrani, kus kohalike
omavalitsuste rahaline võimekus arendada teenuseid ja elukeskkonda on väga erinev. Me ei saa
lubada olukorda, kus väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi peavad omavalitsused
rahapuuduse tõttu sulgema koole, lasteaedu ja raamatukogusid. Inimesed vajavad igal pool Eestis
samaväärseid kohalikke teenuseid. Nende pakkumine ei tohi sõltuda omavalitsuse asukohast või
suutlikkusest. Seda ei saa lubada ka põhiseaduse sotsiaalriigi põhimõte. Me ei saa lihtsalt istuda ja kõrvalt vaadata, kuidas äärealadel ja ka mõnel pool maakonnakeskustest elu hääbub ning
noored kolivad mujale.

Antud eelnõu ei ole kindlasti ainus imerohi selle vastu, kuid aitab olukorda sellistes
omavalitsustes leevendada. Omavalitsuste-vahelist rahalist ebavõrdsust peaks tasakaalustama
tasandusfond, kuid kuna riigieelarve on suures defitsiidis, ei ole võimalik riigieelarve tulude
arvelt tasandusfondi suurendada. Seetõttu näebki eelnõu ette tulumaksu ümberjagamise, millega
suurendame vähem tulukate omavalitsuste tulusid. Samal ajal ei kärbita tulukamate
omavalitsuste reaalseid tulusid, vaid tulevikus laekuva tulumaksu kasvutempot.

Lisaraha mingu lastele
Järgmisest aastast suurendatakse järk-järgult residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt
eraldatavat tulumaksuosa ja vähendatakse samal ajal neile muust maksustatavast tulust
eraldatavat tulumaksuosa, kuni 2027. aastaks on mõlemad võrdselt 10,23% füüsiliste isikute
brutotulust. Sellega tõstame suurema eakate osakaalu ja väiksema tööealiste keskmise
sissetulekuga omavalitsuste tulusid ning tagame kõikidele omavalitsustele laiapindsema
tulubaasi kasvu.

Lisaks nähakse tulumaksu laekumise muudatusega kaotavatele omavalitsustele ette tulubaasi
vähendamine aastane lagi, näiteks tuleval aastal ei saa ühegi omavalitsuse tulumaksu laekumise
kasvu vähendamine olla suurem kui 1,5%. Seda ületav vähendamine kompenseeritakse perioodil
2025–2035. Nii on tulubaasi ümberkorralduse tegeliku mõju jaotumine 11 aastale. Seega on
tegemist olulise regionaalpoliitilise sammuga, et ka väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi
oleks heal tasemel teenused ning kõikjal Eestis oleks võrdselt hea elada.

Valga vald on antud muudatuse üks suuremaid võitjaid. Tuleval aastal suureneb valla eelarve
232 000 ja 2026. aastal rohkem kui poole miljoni võrra. 2029. aasta pluss on koguni üle 900 000
euro. Südamest loodan, et vallajuhid kasutavad lisaraha targalt ja elanike huvidest lähtuvalt.
Esmajoones tuleks loomulikult loobuda plaanist sulgeda kodutute loomade varjupaik. Pikemas
vaates kasutaksin lisanduvaid vahendeid laste heaolu tõstmiseks, olgu selleks siis haridusse ja
huviringidesse panustamine või uute mänguväljakute rajamine. Usun, et ilusad mälestused
lapsepõlvest aitavad hoida kodukohaga tugevat sidet ka täiskasvanuikka jõudes.

Kuigi Eesti majandusel ei ole praegu parimad ajad, tasub siiski meeles pidada, et meie riik
kuulub inimarengu näitajate poolest maailmas kõrge inimarengutasemega riikide hulka. Koos jõukuse kasvuga on muutumas ka meie mõttelaad, mille kohaselt hoolitseme järjest rohkem selle
eest, et nõrgemaid ei jäeta maha. Järgime seda põhimõtet nii üksikisiku kui ka omavalitsuste
tasandil ja peame meeles loo alguses välja toodud Erich Frommi mõttekäiku.

Eesti Vabariigi aastapäeva üritused pakuvad muuhulgas võimaluse võrrelda ka peaministri ja ametisoleva presidendi kõnesid. Eesti riigi sünnipäeval ei ole kohane keskenduda päevapoliitikale ja tänitamisele. Aga ometi jäi Kaja Kallas oma varasemale stiilile kindlaks. Reformierakonna juhatuses vastu võetud otsus olla oma retoorikas – just retoorikas, sest oma sisemusest on aastate jooksul kogunenud nipsakust keeruline välja tõugata – alandlikum ja mõistvam, ei olnud veel valitsusjuhile kohale jõudnud. Võimalik, et erakonna esimees puudus tollelt koosolekult.

President Alar Karise kõne oli väärikam ja sügavam. Ta ei otsinud õigustust enda väljaütlemistele ega näidanud verbaalselt näpuga nende suunas, kellega tema seisukohad ei kattu. Ta väljendas mõistmist ja teiste arvamuse austamist. Vabariigi sünnipäeval tuleb mina-vorm asendada meie-vormiga.

Olgem eeskujuks tegude ja vaimujõuga

Riigikogu väliskomisjoni liikmena soovin keskenduda eelkõige kõne julgeolekut puudutavale osale. President Karis võinuks julgemini välja öelda, et Eesti riigi iseseisvuse ja püsimajäämise nimel peame olema valmis loobuma heaoluriigiga – meie SKP jääb Euroopa Liidu keskmisele alla, kuid globaalses mastaabis võime end edukaks pidada küll – kaasas käivatest hüvedest ja eelkõige jõukama elanikkonna jaoks harjumuspäraseks saanud mugavustest. Olgu selleks näiteks siis tass vahule aetud piimaga kohvi, sõmera koorikuga makroon või uusim nutitelefon. Tegemist ei ole meie esmavajadustega ning kui suurema panustamise nimel tuleb need mõneks ajaks kõrvale jätta, siis ei ole praegu õige hetk nina krimpsutada.

Peame ise, vabatahtlikult endale mugavustsoonist väljatulemise ärritajaid otsima. Kui idast tulev suurtükituli Eesti poole teel on ning meie ainsaks vastumürgiks on kätelaiutamine ja liitlaste peale lootmine, siis on lootusetult hilja. Meenuvad reedeses “Aktuaalses kaameras” kolonel reservis Hannes Toomsalu poolt öeldud sõnad, et Lääs on end erakordselt nõrgana näidanud. Olgem neile eeskujuks oma tegude ja vaimujõuga.

Kirjutan neid ridu kodukohast Valgast. Piirilinna elanikega vahetult suheldes kumab läbi mure, et julgeolekusse panustades ja eelarvetasakaalu poole rühkides on kaugema kandi rahvas ära unustatud. Siinkohal tuleb nõustuda riigipeaga, kes tõi välja, et kaitsekulud ei saa õhukeseks lihvida teisi elualasid. Vähemalt suurt osa Kagu-Eesti elanikke valdab tunne, et nad on jäetud üksinda. Eriti tugevalt väljendus see talvetormide aegu, kui elektrikatkestuste likvideerimine üüratu aja võttis. Asjaolu, et pealinn Tallinn asub kolme sõidutunni kaugusel, ei saa olla vabanduseks.

Euroopa peab jalad kõhu alt välja võtma

Ainult üheskoos pingutades saame olla kindlad, et hiljaaegu Tallinna tänavapilti tulnud ja vastakaid arvamusi tekitanud hiigelfotod puruks pommitatud majadest ei saa reaalsuseks. Piiripealsete aktsioonide puhul ei ole õigeid ega valesid seisukohti, kuid olen veendunud, et autorite eesmärk ei olnud hirmu külvata, vaid manada silme ette pilt, mis juhtub, kui…

Euroopa kaitsmine on esmajoones Euroopa enda asi. NATO on küll maailma suurim sõjaline jõud, kuid me ei saa kõiges loota USA peale. Siinkohal mõistan ka Donald Trumpi, Ameerika ilmselt tulevast riigipead, kes rõhutas teiselpool ookeanikallast Euroopa poole kiigates, et enne kui mulle traati tõmbate, makske oma arve.

Ukrainale abi andmine sellises mahus, mis võimaldaks tekitada ülekaalu nii maal, merel kui ka õhus, on Euroopa riikidele jõukohane, kuid eeldab püksirihma pingutamist. Nõustun president Karisega, et mida tõsisemalt me seda võtame, seda rohkem on rahul võimalust. Laiendaksin seda mõttekäiku tervele Euroopale. Aga kas me oleme selleks päriselt valmis?

Rahvusvahelisel üldsusel, sealhulgas ka Eestil tuleb Venemaa tuntuima opositsionääri Aleksei Navalnõi surmale – nimetagem juhtunut hetkel nii – proportsionaalselt reageerida.

Loodetavasti ei piirdu praegu Müncheni julgeolekukonverentsil viibivad riigijuhid pelgalt hukkamõistva avaldusega, vaid jõutakse ka reaalsete tegudeni.
Kõige tõhusam meede oleks, kui demokraatiast lugu pidavad riigid lepiksid erakorraliselt kokku Ukrainale saadetava sõjalise abi märkimisväärses suurendamises. Tugev sõjaline vastulöök Venemaale on efektiivseim vastumürk Putini režiimile. Välispoliitika analüütikud arutlevad, kas Navalnõiga juhtunu paneb ka Türgi presidenti Recep Tayyip Erdogani ja Ungari liidrit Viktor Orbánit oma tegevuses korrektiive tegema. Ma seda väga ei usu, jätkatakse egoistlikult vaid isiklikest huvidest lähtuvalt.
Putini algselt 12. veebruariks kavanatud visiit Türki lükati teadmata põhjustel küll edasi – mitte ei tühistatud -, kuid julgen pakkuda, et lähitulevikus see siiski aset leiab.

Selge on see, et Navalnõi oli Putinile pinnuks silmas ja pikka perspektiivi silmas pidades tuli temast vabaneda. Oluline oli leida õige ajastus ja Müncheni julgeolekukonverents, kus kohapeal viibib ka Navalnõi abikaasa Julija Navalnaja, sobis selleks ideaalselt. Võimalikud ohutekitajad oli tarvis likvideerida, et välistada võimalus lasta korduda Nelson Mandela juhtumil, kus ligi kolm kümnendit Lõuna-Aafrika Vabariigi vanglates viibinust sai hiljem riigi president ja rahvusvahelisel tasandil üks autoriteetsemaid inimõiguslasi.

Lähenevate presidendivalimiste eel ei taha Putin jätta midagi juhuse hookeks. Ta leidis protseduurilise põhjuse, miks ei saa kandideerida endine ajakirjanik ja Tveri oblasti Rževi linnaduuma liige 2019-2022 Jekaterina Duntsova. Rahu ja demokraatlikke protsesside nimel kampaaniat teinud Duntsova oleks vaevalt võidu nimel kaasa rääkinud, kuid ilmselt pelgas Putin, et profiililt temast tugevasti eristuv 40-aastane blond naine oleks kogunud kena häältesaagi, mis andnuks talle tulevikuks tugeva poliitilise vundamendi. Oht tuleb likvideerida juba eos, et ei korduks Navalnõi vol 2! Hoopis praktilisem on võtta mõõtu mõne elukogenud meesterahvaga.
Kõige selle taustal tuleb tõsiselt suhtuda ka Venemaa siseministeeriumi algatatud kriminaalasja peaministri Kaja Kallase ja riigisekretäri Taimar Peterkopi vastu. See, et nimetatud isikud on kuulutatud tagaotsitavaks, näitab selgelt, et Putin on valmis kõigeks.

Mida peaks tegema Eesti? Teen ettepaneku korraldada Riigikogus avalik arutelu diplomaatiliste suhete teemal Venemaaga. Saatkonnad on Moskvas ja Tallinnas küll avatud, kuid isikkoosseis on viidud miinimumini, et täita vaid hädapäraseid ülesandeid. Kas peaksime sellele üldse lõpu tegema? Kas lõpetada turismireisid Venemaale? Ja nullida kaubavahetus idanaabritega täielikult? Need küsimused on omandanud kujunenud olukorras uue tähenduse.

Ja läinud ta oligi… Eesti poliitmaastiku viimaste kuude põletavaim küsimus sai täna keskpäeval Riigikogu aseesimehe kabinetis vastuse – Jüri Ratas astub sammu tsentrist paremale ja liitub Isamaaga. Minu pikem vestlus Jüriga toimus kümmekonna päeva eest, kui ta Võrumaale kohtumisele sõites mulle Tartuni küüti pakkus.

Ajakirjandus, kasutades tugevat kujutlusvõimet, sidus Jüri automaatselt Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, millega ma olin aasta alguses liitunud. Tõde on aga see, et jätsin tol nädalal auto Tartusse ning kasutasin pealinna ja pealinnas liikumiseks ühistransporti. Päris mugav on. Loomulikult rääkisime kahe tunni jooksul poliitikast, aga ka paljust muust. Jüri tundis siirast muret Keskerakonna tuleviku pärast ja ebalev hoiak andis märku, et ta alles püüab tulevikku puudutavad otsused enda jaoks selgeks mõelda. Leppisime kokku, et ükskõik, kuhu elu meid ka ei suunaks, vaatame kohtudes üksteisele otsa ja teretame.

Terrasel on põhjust muret tunda
Paljud võib-olla ei mäleta, et Jüri Ratas on varemgi Keskerakonnast lahkumise mõtteid mõlgutanud. Edgar Savisaarega raksu minnes oli ta lähedal liitumisele Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Lootsin, et ta astub toona pooleli jäänud sammu nüüd, kuid Jüri otsustas teisiti. Jüri-sugusel poliitilisel raskekaallasel oli ilmselgelt häid valikuid rohkemgi, aga ju ta kuulas südame häält.
Jüril oli praktiliselt võimatu Keskerakonnas jätkata, peaaegu kõik tema lähimad liitlased on leidnud endale uued poliitilised perekonnad, uued väljakutsed. Julgen kinnitada, et ükski pärast erakorralist kongressi Keskerakonnast lahkunud poliitik ei teinud seda otsust kerge südamega. Ühiseid mälestusi, ühiseid töövõite ei saa niisama kergelt puruks rebida. Eriti veel Jüri, kes kuulus Keskerakonda rohkem kui 23 aastat, olles seitse neist erakonna esimees ja rohkem kui neli aastat peaminister. Edgar Savisaar on öelnud, et uusi boroditšeid tehakse Keskerakonnas üheksa kuuga. Kujunenud olukorras see põhimõte ei kehti – on ainult üks Jüri Ratas.
Aga miks valis Jüri siiski Isamaa, kuigi tõsist alternatiivi pakkus ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Euroopa Parlamendi valimistel ei pakkunud kumbki erakond talle esinumbri kohta, kuigi üleriiklikult on Jüri kindlasti populaarsem ja suurema poliitilise kogemusega kui Riho Terras või Marina Kaljurand. Riho Terrasel tasub aga tõsiselt mures olla, sest Jüri energiasalv tundub olevat põhjatu ja ta ei ole harjunud olema number 2.

Riigikogu juhatuses koht kindel
Mõnes mõttes võib ka öelda, et Jüri langetas turvalise valiku. Märtsis valitakse ta suure tõenäosusega tagasi Riigikogu teiseks aseesimeheks, see koht kuulub opositsioonierakonnale. EKRE ja Keskerakond teda loomulikult ei toeta, kuid koalitsioonisaadikud tulevad ilmselt appi juba ainuüksi seetõttu, et Helmed&Co seda kohta ei saaks. Keskerakonnast ei ole võtta tõsiseltvõetavat kandidaati ja neil ei ole praegu ka poliitilist jõuõlga.
Suure tõenäosusega näeme lähinädalatel veel Keskerakonnast lahkujaid, pean eelkõige silmas kohalikke omavalitsusjuhte ja volikogu liikmeid. Poliitiline konjunktuur näitab, et Isamaa suudab juuni alguses toimuvate Euroopa Parlamendi valimisteni liidrikohta hoida ja see annab neile võimaluse heidelda kahe koha nimel. Mis saab Tallinna linnajuhtimisest lähitulevikus, seda on mul raske kommenteerida, aga kui Jüri ei peaks valitama Euroopa Parlamenti, siis on ta suure tõenäosusega aastal 2025 Isamaa linnapeakandidaat.

Kaks aastat kestnud majanduslangus kinnitab kõige ehedamal kujul kanda ka minu kodulinna Valgas – aastakümneid mööblit tootnud tehas Gomab sulgeb uksed ja koondab rohkem kui 60 töötajat. See on löök, millest toibumine võtab kaua aega.

Seetõttu suhtun väga kriitiliselt hea ametikaaslase Andrus Seeme hiljutisse arvamusloosse “Investeeringud peavad andma majandusele uue hoo”. Pealkiri on iseenesest õige, kuid oma kirjutises maalib Reformierakonda kuuluv Seeme Eesti majandusolukorrast sedavõrd ilusa pildi, et hakka või uskuma, et uudised pankrottidest, koondamistest ja töötuse suurenemisest on justkui halb unenägu.

Tippettevõtjate kriitika

Reformierakond räägib küll investeeringute olulisusest, kuid paraku sõnadest tegudeni ei jõuta ja valitsuse juhtivpartneri soovimatus praeguses majanduskriisis ettevõtetele appi tulla, peegeldub numbrites. Registreeritud töötuse määr on kasvanud alates eelmise aasta septembrist ja see on jõudnud 8,2 protsendini ehk rohkem kui 55 000 inimeseni. Maakondadest on negatiivne liider Ida-Virumaa (13,8%), Valgamaa (12% ehk 1300+ töötut) hoida on teine koht.

Eesti Panga analüütikute hinnangul on tööturul on raskemad ajad veel ees, sest ekspordi ja töötleva tööstuse langus jõuab töökohtadeni viitega. Ettevõtjatel on kasumid hakanud vähenema, tööjõukulu aina suureneb. Ühel hetkel tuleb piir ette, kus natuke jõude istuv tööjõud, sellest tuleb lihtsalt loobuda. Reformierakondlased käivad justkui klappidega ringi ega taha seda kõike tunnistada.

Äripäeva küsitlusele vastanud arvamusliidrid leiavad, et lähikuudel läheb kõigil raskemaks ja vilets poliitiline juhtimine süvendab üldist ebakindlust. Oleg Grossi sõnul peaks riigivalitsemine lähtuma meie inimeste ja ettevõtete huvidest, paraku näitab praktika vastupidist. Ellex Raidla advokaadibüroo asutaja ja nõunik, taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister Jüri Raidla on aga veel resoluutsem, kui ütleb, et Toompeal on valitsejatele võim pähe hakanud. Sääraseid negatiivseid noppeid leiab ajakirjandusest hulgaliselt.

Gomabi pankrott mõjutab kaudselt ka teisi Valga ettevõtteid. Näiteks meie transpordisektoris tegutsev pereettevõte transportis nende mööblit Saksamaale, nüüd jäävad autod (loodetavasti ajutiselt) tühjaks. See on muidugi tühine mure võrreldes olmeprobleemidega, millega peavad silmitsi seisma töökoha kaotavad tublid inimesed.

Igapäevaselt firmajuhtimisega tegelev isa tunnetab Reformierakonna töö “vilju” omal nahal väga hästi. Alates käesolevast aastast tõusid märkimisväärselt veoauto teekasutustasu määrad ning alates 1. maist suureneb kütuseaktsiis 7%, maagaasiaktsiis 20% ja elektriaktsiis 45%. Kõik need hinnasisendid liidetakse kaupade ja teenuste maksumusele, mis jäävad tarbijate kanda.

Aga inimesed hääletavad jalgadega. Gomabi juht Göran Valdemar Sjöholm tunnistas, et Eestis valmistatud mööbel on niivõrd kallis ja see käib sakslase rahakotile üle jõu. Näiteks ettevõtte igakuine elektriarve küündis 65 000 euroni – valitsuse võimuses on tööstustele energiakandjate hinnaküsimuses appi minna, kuid seda võimalust ei ole kasutatud.

Jõukad panustagu rohkem

Selle asemel, et ettevõtteid keerulisel ajal toetada ja majanduse vereringet elavana hoida – sotsiaaldemokraadid on teinud mitmeid vastavasisulisi ettepanekuid -, eelistab riik neile ise palka (loe: töötutele mõeldud toetusi) maksta. Leian, et see ei ole tark valik.

Riigieelarve tasakaal on oravate jaoks kujunenud pühaks lehmaks, mille nimel ollakse valmis kõigeks. Peaasi, et Excel korras oleks. Jõukatele on vaja teha tulumaksureformi näol rahaline kingitus, tavainimene vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ka õpetajate streiki ei suuda Reformierakond ära hoida hoolimata sellest, et viis parlamendierakonda kuuest seda nõuavad.

Asjatundjad on juba ammu rääkinud, et praegune maksusüsteem ei ole jätkusuutlik ja heaoluühiskonda sellega ei ehita. Ka Bolti asutaja ja tegevjuht Markus Villig ütles eelmisel neljapäeval eetris olnud saates “Esimene stuudio”, et riigil ei ole võimalik end rikkaks kärpida ja praeguses olukorras tuleks panustada kontratsüklilistele investeeringutele.

Toetan sotside esimehe Lauri Läänemetsa mõtet, et iga inimene, kes teenib üle 5000 euro kuus, võiks maksta täiendavalt 200 eurot makse. Sel juhul oleks raha nii õpetajate palgatõusuks kui veel paljuks muuks. Valikute küsimus.

Viimase kahekümne aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga inimeste osakaal nii laste, noorte kui ka täiskasvanute hulgas järk-järgult suurenenud. Ülemäärase kehakaaluga väikelapsi on kuni kümme protsenti. Algkooliõpilaste hulgas on ülekaaluline või rasvunud aga juba peaaegu iga kolmas. Noorte, 11- kuni 15-aastaste õpilaste seas on ülekaaluline iga viies ja kuni 65-aastase täiskasvanute seas iga teine inimene.

Need on ametlikud andmed ja kättesaadavad kõigile, aga ilmselt on neist mööda vaadanud Reformierakond ja nende värske kultuuriminister Heidy Purga. Miks muidu on ta heaks kiitnud kava võtta Eesti Koolispordi Liidult (EKL) ja Eestimaa Spordiliit Jõudilt ära kokku pool miljonit eurot. Seda kõike tehakse ajal, kui tähistame Kultuuriministeeriumi enda egiidi all liikumisaastat!

Kõik, kes poliitikat jälgivad, saavad ju aru, et kõik kärped teenivad vaid üht eesmärki – viia ellu Reformierakonna 500 miljonit eurot maksev tulumaksureform, mis teeb märkimisväärse rahalise kingituse jõukatele. Kui 2500-eurose kuupalgaga inimene võidab sellest 106 eurot kuus, siis 1200 eurot teeniv töötaja “võidab” 6 senti kuus. Kagu-Eestis muide on mediaanpalk veidi üle 1200 euro.

Hoop koolispordile

Tagasi spordi juurde. Ei ole vaja pikalt seletada, kui olulist rolli omab EKL meie spordielus – nimi ütleb kõik. Spordis võistlemine paneb lapsi seadma eesmärke, panustama oma aega ja vaeva ning arendab neis enesekindlust, mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse. Spordis võistlemine aitab lastel õppida eluks vajalikke oskusi nagu meeskonnatöö, distsipliin, vastupidavus, järjekindlus, kannatlikkus, juhtimisoskus ja teistega arvestamine. Need on oskused, mis aitavad meie lastel tulevikus edukalt toime tulla igal alal.

Jõudi korraldada on igal aastal omavalitsuste-vahelised tali- ja suvemängud. Tegemist on oodatud üritustega, mis pakub üleriigilist väljundit eelkõige harrastussportlastele. Kodukoha esindamist peavad oluliseks ka tippsportlased ning see tugevdab kogukonnatunnet ja põlvkondadevahelist sidusust. Näiteks tänavu oodatakse Rakverre 28 spordialal võistlema 3000 inimest.

Olen ka ise noorsportlasena ja hiljem vallavanemana Valgat Jõudi mängudel esindanud ning tean isiklikust kogemusest, kui suure õhinaga neid võistlusi oodata. Väiksemate omavalitsuste harrastussportlastel ei ole ülemäära palju võimalusi üleriigiliselt oma võimeid teistega mõõta.

Käesolev juhtum on jätk Reformierakonna valelikule poliitikale, kuid väikese erandiga. Oravate tagatuba on maksutõusude fopaast õppinud ja aimas, et spordilt raha ära võtmine toob kaasa korraliku purgaa. Seetõttu anti asjasse puutuvatele isikutele kärpeplaanist teada vahetult enne jaanipäeva salamisi lootes, et küll teema jaaniusside ja saapaviskamiste vahele maha kukub. Valearvestus! Samuti tõukas Reformierakonda kuuluv kultuuriminister Heidy Purga mugavalt kõneisikuks asekantsler Tarvi Pürni – küll spordielu peensusi tundev mees musta valgeks räägib. Ega ikka ei räägi küll!

Kultuuriminister vaikib

Tarvi Pürni vastused on olnud pealiskaudsed ja kangutatud ning vägisi jääb mulje, et selget plaani, mis edasi saab, ei ole temalgi. Või siiski – ma ei taha uskuda, et mesijutu taga peitub kava EKL-i ja Jõudi tegevus sootuks lõpetada.

Reformierakonna valimiseelne spordipeatükk on õhem kui kudend lest, kuid ometi leiab sealt järgmise rea: “Riik peab tegelema võimaluste pakkumisega aktiivse eluviisi harrastamiseks, et meie inimesed oleksid terved ja aktiivsed kogu oma elukaare vältel.” Ja otseloomulikult ei leia me oravate valimisprogrammist ega koalitsioonilepingust punkti, mis seab eesmärgiks Jõudi ja EKL-i tegevuse koomale tõmbamise. See on järjekordne näide, et Reformierakond vilistab nii valijatele antud lubadustele kui ka koalitsioonilepingule ning talitab nii, nagu ise heaks arvab. Spordirahvast on hea kiusata, sest neil ei ole kombeks plakatitega tänavatele tulla. Pealegi on sportlased harjunud kannatama ja vähesega leppima.

Kes hakkab edaspidi korraldama üleriigilisi koolidevahelisi võistlusi? Mis saab omavalitsuste tali- ja suvemängudest? Kuidas panustab valitsus rahvatervise arengusse? Nendele küsimustele peab kiiremas korras andma selged ja konkreetsed vastused kultuuriminister.

Toompea lossis on läbi saamas minu esimesed töönädalad. Lootsin alustada Riigikogus hea emotsiooni ja innuga, kuid kahjuks on tunded hoopis vastupidised. Eesti inimestele ei tõota uus valitsuskoalitsioon tuua kuigi palju head, pigem tekitab hoopis hirmu tuleviku ees.

Kui vaatan koalitsioonilepet Kagu-Eesti vaatepunktist siinse elaniku silme läbi, siis pean tõdema valelikku ja ülbet ülerullimist ääremaade elanikest. Midagi rõõmustavat meile sellest leppest vastu ei vaata, küll aga hulk halbu asju. Lisaks seniste soodustuste ja toetuste kärpimisele või kaotamisele piiratakse oluliselt ka maainimeste liikumisvõimalusi.

Raha liigub Lätti

Tasuta ühistransport on paljudele meie piirkonnas lausa eluliselt tähtis, sest kui ikka töökohti kodukandis ei leidu, tuleb iga päev kaugemale tööle sõita. Mõistagi on tasuta buss seejuures väga suureks päästerõngaks. Nüüd aga võetakse see inimestelt ära ja jäetakse uppuja pääsemine täiesti tema enda asjaks. Olen juba paljudelt oma valijatelt, kelle hääl tuli Keskerakonna esindajale suuresti just tasuta ühistranspordi võimaldamise eest, saanud tuleviku pärast masendunud sõnumeid.

Nördimus on seda suurem, et samaaegselt on uuel valitsusel kavas kehtestada automaks ja hakata jälle tõstma kütuseaktsiisi. Nii et ärgu olgu teil seal maanurgas enam ligipääsu ühistranspordile ega ka oma autoga liikumise võimalust, parem jääge koju virelema! Sest lisaks eelöeldule suretatakse maksumuudatustega nüüd välja ka need kohalikud väikeettevõtted, mis vähesel määral suutsid maal veel töökohti pakkuda.

Kui kõige krooniks panna juurde ka käibemaksu tõus, siis Valga- ja Võrumaalt hakkab raha otseteed Lätti voolama. Sinna on meilt ju kiviga visata ning kohalik rahvas, kes oma niigi madalate sissetulekute tõttu on eriti maksutundlik, hakkab kindlasti senisest enam jalgadega hääletama. Eestis on toit ju lõunanaabrite omaga võrreldes juba niigi kallis, aga nüüd tõotab see vahe veelgi märgatavamaks kujuneda. Kuna sundostudele kulub vaesema rahva eelarvest suurim osa, siis edaspidi on karta massilisi toimetulekuraskusi. Ei tohiks olla mingi saladus, et maapiirkondades ja eriti Kagu-Eestis lubab palk tulla suurel osal peredest praegugi hädavaevu ots-otsaga kokku.

Selle kõige peale jääb vaid retooriliselt küsida: kas saab olla regionaalpoliitiliselt veel küündimatumat ja kaugemate piirkondade elanike suhtes vaenulikumat tegutsemist?!

Nursipalu kohta valetati

Reformierakond valetas rahvale ka Nursipalu kohta. Enne valimisi võeti teema päevakorrast maha lubadusega arutelu juurde rahulikumates oludes ja koos alternatiividega naasta. Tegelikult oli plaanis vaid oma hääled valimistel kätte saada. Nagu me nüüd näeme, hakati kohe pärast valimispäeva kiirkorras ja midagi selgitamata oma algseid plaane teoks tegema. Metsaraie käib täie hooga, kümmekond hektarit on juba lagedaks tehtud ja selle artikli kirjutamise päevalgi väljastati ports uusi metsateatisi. Inimestel, kellega lubati kõike läbi rääkida ja selgitada, on palju küsimusi, kuid näha pole vastajaid ega vastuseid. Mingeid uusi analüüse pole teadaolevalt lisandunud ega alternatiive Nursipalule kaalutud – ehkki need oleksid täiesti olemas.

Selle asemel on tulnud murelikke teateid sealtkandi inimestelt, kelle hoovile on ilmunud mingid ametnikud ja asunud hirmutama: kui te praeguse pakkumisega ei nõustu, siis pärast ei saa te enam suurt midagi! Ometi ei tohiks olla mingit õiguslikku alust asju sel moel ajada.

Kõigi nende eeltoodud näidete puhul ei saa unustada seda „pisiasja”, et nii enne kui pärast valimisi on kõigi nende teemadega seotud ühed ja samad inimesed – peaminister Kaja Kallas, ministrid Signe Riisalo, Hanno Pevkur jt. Üldse on jäänud mulje, nagu juhiks Eestis valitsust vähemalt kaks erinevat Kaja Kallast. (Kallase-nimelisi saab küll valitsuses olema tervelt kolm!) Üks Kaja toimetas enne valimisi ja teine sai nüüd kätte valitsusohjad – sest kuidas teisiti sai see nüüdne Kaja riigi rahanduskrahhist teadlikuks alles pärast valimispäeva?! Kui reformarid ei kannata just raskekujuliste mäluhäirete all, siis igatahes kõrgtasemel petmiskunsti ja musta valgeks rääkimist valdavad nad küll. Kahjuks ei jää vaid valijatel üle muud, kui selle teadmisega nüüd neli aastat elada.

Brüsseli tunnustus toitu lauale ei too

Ehkki valimiskampaania on selleks korraks läbi, jätkub kampaanialik ja valimistel hästi töötanud inimeste hirmutamine sõjaga. Üksnes selle vahega, et nüüd on see muudetud malakaks, millega utsitada kõiki neid, kes julgevad nuriseda valetamise, lubadustest taganemise ja maksutõusude üle. See võimaldab aga sisulisi küsimusi vältida ja vastustest vaikimisi mööda hiilida.

Ent küsimusi on valijatel ikkagi. Näiteks: miks peab just Eesti olema see „kõige tublim” ja oma kaitsekulutuste tõstmisega esirinda trügima? Kui äsja oli kuulda, et selle aasta kahel esimesel kuul on maksulaekumine olnud kavandatust suurem, siis tekib põhjendatud küsimus, mida täpsemalt maksutõusudest kogutava rahaga tehakse. Ja kuidas üldse kaitsekulutuste sildi all maksumaksja rahaga täpsemalt ringi käiakse? Kodanikel on kõike seda õigus teada ja oma arvamust avaldada. Neid ei tarvitse sugugi rahuldada teadmine, et Kaja Kallas kui tubli Sõjaprintsess teenib Brüsseli või Washingtoni kabinettides patsutusi. Rahvas sellest söönuks ei saa.

Kagu-Eesti ehk Valga-, Põlva- ja Võrumaa omab ainuüksi Eesti terviklikkuse püsimise seisukohalt suurt väärtust. Kõik nimetatud maakonnad on küll erinevad näiteks loodusmaastike ja keelemurrete poolest, kuid samas ühendab meid praegusele heaoluühiskonnale omane majanduslik mahajäämus võrreldes Põhja-Eesti elanikega. Kagueestlased on oma loomult töökad ja kestva identiteediga rahvas, kelle heaolu ja toimetulek on liiga pikalt valitsuse poolt tähelepanuta jäetud. Ka meie hääl peab jõudma Riigikokku!

Kagu-Eesti võiks olla tuleviku Eesti heaolu suunanäitajaks

Elu keskkonnas, kus on neljarealised maanteed, mustkattega väiketeed, kogu Eestit hõlmav kiire internet, hea lennuühendus, kiire raudteevõrgustik, inimeste loodussõbralik elamiskeskkond, jätkusuutlik ettevõtlus, endaga toimetulevad kogukonnad, külad ja väikelinnad. Kus väärtustatakse kasvatajaid ja õpetajaid, kus panustatakse teadusesse, haridusse ja haritusse laiemalt. Kus väärtustakse inimest, kus elanikud tunnevad end täisväärtuslike Eesti kodanikena.

Läheneva Riigikogu valimiste eel loodan, et kõigil kandidaatidel on peamisteks teemadeks meie elanike julgeoleku ja toimetuleku tagamine

Toimetuleku all pean silmas mitte üksnes ääretult kõrge inflatsiooni tingimustes hakkama saamist vaid elamisväärse keskkonnaga helgemat tulevikku, kus südamerahuga järeltulevat põlve kasvatada. Julgeolek tähendab muuhulgas meie kaitsekulude suurendamist, head koostööd meie liitlastega, kuid ka arvestamist, et meie agressorist naaber ilmselt veel aastakümnete jooksul oluliselt ei muutu. Julgeoleku tagamiseks ei tohiks teha järeleandmisi meie elanikkonna heaolu ega kodukeskkonna arvelt. Siiski peaksime suutma ära hoida sõja jõudmise meie maale, kus suurriigid ja riikide ühendused lahendavad omavahelisi probleeme vägivallaga meie kodumaal. See asjaolu tõstatab nii mitmeidki küsimusi, mille lahendamist ootame kõik, kuid kindlasti ei tohi nende lahendusteni jõuda kergekäeliselt vaid läbi kaalukate otsuste. Muidugi ootame neid lahendusi muuhulgas uutelt Riigikogu liikmetelt, kuid peame ka ise andma omapoolse panuse ja sisendi valitud saadikute näol, kes meie elanike huve riigi tasandil esindavad.

Kuidas me kõik suudaksime veel paremini kagueestlaste huvide eest seista?

Eesti on väike riik, kus reforme ellu viia on hõlpsam kui suurtes riikides. Üheks reformiks peab kujunema riigireform, mille peamisteks eesmärgiks peab olema otstarbetu bürokraatia vähendamine. Tähtis on omavalitsuste rolli suurendamine ning ülesannetele vastav rahastamine. Peame tunnistama, et elanikkonna vananemise, julgeoleku riskide suurenemise, viimase aasta suure immigratsiooni laine ja rohepöörde kiire teostamise tingimustes suurenevad paratamatult ka omavalitsuste funktsioonid. Ühelt poolt peavad omavalitsused suurendama endi tulubaasi, investeerides vajalikesse taristutesse ja haridus- ning sotsiaalsüsteemi, kuid teisalt peab keskvalitsus suurendama omavalitsuse käsutusse jäävat füüsilise isiku tulumaksu määra. Kohalikud elanikud teavad paremini, missugused probleemid nõuavad lahendamist. Tundub, et poliitikute seas on tabuteemaks olemasoleva maksusüsteemi muutmine, kuid sellise süsteemiga ei ole otstarbekas edasi liikuda, sest majanduskeskkond maailmas on palju muutunud. Tähtis on idee tasandilt jõuda tegudeni. Olen selle poolt, et tuleb alandada toiduainete ja mõnede kultuuriteenuste käibemaksu ning vajaduspõhiselt kompenseerida ka toetusmeetmetega energiakulude järsku kasvu. Kõik ikka selleks, et maksustada rikkaks olemist, mitte rikkaks saamist, vähendada varanduslikku ebakõla elanike ning regioonide vahel, sealhulgas näiteks kagu- ja põhjaeestlaste vahel.

Kagueestlasena olen üles kasvanud ja koolis käinud Valgas

Valga arengulugu on ühe Kagu-Eesti väikelinna lugu. Mul oli suur võimalus töötada Valga vallavanemana. Lähtusime oma meeskonnaga eeldustest, et omavalitsus on kõigi vallavaelanike jaoks, aga ka sellest, et valla juhtimine peab olema efektiivne, eesmärgipärane, arusaadav ja läbipaistev. Kõik selleks, et taastada Valga kui eduka piiri- ja raudteelinna hiilgus, et luua Valga-Valka majanduslik ja kultuuriline kaksiklinn, et parandada teid ja koondada elanikke ja õpilasi südalinna, et tõsta hariduse ja kasvatuse kvaliteeti. Selle kõige otstarbeks investeerisime pea pooleteise aasta jooksul 3 miljonit eurot, kuid mis peamine, vallavanemana sain väärtusliku kogemuse, kuidas mõista omavalitsusüksuse probleeme ja nende lahendamisviise ning kuidas neid kogemusi rakendada juba kogu riigi (eelkõige Valga-Võru-Põlvamaa) tasandil.

Olen vankumatul seisukohal, et Kagu-Eesti mured peavad jõudma Toompeale! Seepärast lasubki meil kagueestlastena kohustus valida uus saadik, kes seisab veelgi valjema häälega Valga-, Võru- ja Põlvamaa elanike toimetuleku eest.