Category

Arvamus

Category

24. veebruar 2022, Eesti Vabariigi iseseisvumisest on möödunud 104 a. Tõsi, võiks öelda, et vabad oleme taas olnud vaid 30+ aastat, kuid ilmselgelt teab iga eestlane- eriti minu ealine- mida tähendab vaba ja iseseisev riik. Ma olen sündinud vabas Eestis 1992. a, mistõttu on võitlus oma riigi nimel pigem ajaloos õpitud teooria ja osa meie ajaloost. Pean enda ja oma eakaaslaste nimel tunnistama, et võitlemine enda riigi ja rahva eest on meie jaoks praktikas kauge ja meil puudub sellest täis arusaam. Tõsi, Gruusia ja Vene konflikt 2008. a, Ukraina ja Vene konflikt 2014. a, USA ja Lähis-Ida konflikt 2002+ aastatel on kõik leidnud kajastust meedias ja see kõik omamoodi jätnud vastiku jälje maailma lähiajalukku hävituse ja kannatamise näol. 24. veebruar 2022 läheb ajalukku mitte vaid 104. Eesti iseseisvumise tähtpäevana, kuid kahjuks ka päevana, mil Euroopa ja muu Läänemaailm puutus kokku tõelise kurjusega.

Praeguseks ajahetkeks oleme üle kahe aastakümne elanud 21. sajandis. Vabades esimese maailma riikides on sõda ning lahingud kauged õpikuterminid ning enamus meedia ja inimeste tähelepanust on hõivanud sotsiaalmeedia, uued tehnikavidinad, kuulsuste eraelu, sisepoliitika ja viimased aastad ka koroona. Nagu näha, siis kõik võib muutuda üleöö ja fookus esimese maailma probleemidelt nihkub järsku palju tähtsamatele teemadele- inimelude säilitamine, kodude hävimine, pagulaskriis. Alanud on tõeline SÕDA! Kõik eelpool nimetatu (sotsiaalmeedia, tehnika, kuulsused) tundub kuidagi vähetähtis ja isegi sellele mõtlemine või selle mainimine väär. Mõne tunniga või isegi minutiga muutub minu ümber asuvate inimeste meelestatus ja Ukraina, kuigi geograafiliselt siiski kaugemal, muutub südames pea sama oluliseks kui kodumaa.

Koroonat meedias kajastades on öeldud, et maailm ei saa olema kunagi enam samasugune nagu see varasemalt oli. Alanud Ukraina ja Venemaa sõda kinnitab seda väidet veelgi tugevamalt. Uskumatu. Uskumatu, et praegusel ajastul midagi sellist saab sündida. Pean tunnistama, et enne sõja algust mind väga ei kõnetanud kaitseväe ja ajateenistuse teemad. Eks arvamus oli kujunenud enda lähiringkonnas levinud juttude tõttu- poisid ei tahtnud ikka ajateenistusse minna, see tundus mõttetu ja ajaraiskamisena. Levis ka teistsugust tagasisidet, kuid seda jõudis minu kõrvu vähem ja ühtlasi polnud mul tuttavaid kaitseväelasi, kes oma missioonidest ja üleelamistest rääkinud oleks. Ühesõnaga, mulle ei pakkunud sõjateemad huvi. Usun, et inimesed võivad ikka oma arvamusi muuta ja nii juhtus ka minuga. Olen abipolitseinikuna patrullides ja vallavanemana ametis olles sisejulgeolekulist tegevust toetanud, kuid nüüd austan veelgi enam ka välisjulgeolekut ning selle vankumatut püsimist.

Sõja puhkedes paistis üks teema kõige selle negatiivse kõrval ka südant soojendavana ja just kui päikesekiirena pilvises taevas- kuidas eestlased on valmis aitama. Vaieldamatu enamus eestlastest on mõttes või sotsiaalmeedias välja öeldud sõnadega koos Ukrainaga ja NII paljud on valmis ka abivajajaid materiaalselt aitama. Ainuüksi Lõuna-Eestis saadeti abivajajatele toidu- ja tarbekaupu mitmetest kohtadest. Aitäh, aitäh, aitäh! Lisaks on paljud eestlased öelnud, et nad on valmis aitama pagulaskriisis olevaid ukrainlasi ka majutuse, eluaseme ja töökohaga. Me tahame uskuda, et teised riigid käituksid sarnaselt meiega, kui sõda peaks ühel päeval meie riigi pinnal aset leidma. Arvestades, et Venemaa on ka meie naaberriik, on see kõik praegusel ajal veelgi tõenäolisem kui see kunagi varem taasiseseisvunud Eestis olnud on.

Mitte ainult eestlased vaid kogu Euroopa ja Euroopa Liit hoiavad kokku ning seda on märgata. Erinevad sanktsioonid Venemaa suhtes, toetused relvastuse, humanitaarabi ja isegi isikkoosseisu näol Ukrainas tekitab sooja tunde ja taastab usku inimkonda- me polegi läänemaailmas ninapidi nutitelefonis olles nii individuaalseks muutunud, et kriisis üksteist aidata ei püüaks. Kas sellest kõigest ka piisab? Sisimas tunnen, et me peaksime aitama ka füüsiliselt, oma inimestega rindel. See on mu seesmine tunne ja ma tean, et ma pole ainuke, kes nii arvab. Samas mõistan ka, et kindlatest lepingutest kinnipidamine, NATOga ühes sammus marssimine on meie enda välisjulgeoleku seisukohalt ülioluline ning me ei saa lihtsalt uisapäisa püss käes lahingusse tormata. Samas ei saa me ju igavesti lasta Vene Karul käituda nii nagu ta heaks arvab ilma, et me vastu hakkaks. Tühja koha pealt sõja alustamist ei saa välja vabandada.

Kõik see tekitab trotsi ja viha praeguse Vene võimu ja selle tegude vastu. Tahaks vaid loota, et praeguse sõja varjus ei teki polariseerumist eesti rahva arvamuste vahel meie enda riigis sellisel määral, et „Isake Venemaa“ ei tuleks „päästma“ oma Eesti-venelasi meie enda armsa kodumaa pinnalt. Õnneks on mul veel säilinud usk meie enda inimeste kainesse mõistusesse ja suuremalt jaolt ka meedia objektiivsusesse, mis säärase olukorra tekkimist välistavad. Meedial on praeguse sõja kajastamisel väga suur vastutus ning sarnaselt koroonakriisi fookuses hoidmisele ülimalt suur võim mõjutada inimeste arvamust. Seetõttu on ka raske hukka mõista neid venelasi, kes terve oma elu on elanud propagandat täis vales ja tõesti arvavad, et Vene võim käitub hetkel kõigi kõige paremates huvides. Paraku peab tolerantsus nende väärarusaama mõistmisel jääma praegu tagaplaanile, kuna mitte miski ei vabanda välja seda, mis praegu Ukrainas toimub. Kuidas üks riik saab hävitada teist riiki ja selle rahvast- Vene võim peab kukkuma, see on selge. Vastasel juhul elame edasi hirmus ja teadmatuses meie riigi suveräänsuse püsimise suhtes.

Sõda on kohutav. Seda saan ma väita praegu siit, vabast ja rahulikust Eesti riigist. Mis veel siis saab, kui see kohutav ja õõvastav olukord meie enda pinnal peaks aset leidma?! Loodetavasti ei pea me seda kunagi kogema ja kui kogemegi, siis üheskoos. Kokku hoida me oskame, selles ma enam ei kahtle. Elagu Eesti, elagu Ukraina!

Peame meeles, et me kõik saame aidata!

Annetused Ukraina heaks

Ukrainat saab aidata annetuskeskkonnas www.ukrainaheaks.ee.

Kuna olukord on muutlik, muutub ka abi olemus. Kõik organisatsioonid kasutavad annetusi selle järgi, mida parajasti kõige rohkem vaja on

Annetused tsiviilelanikele

MTÜ Ukraina Kultuurikeskus, MTÜ Mondo ja MTÜ Eesti Pagulasabi koguvad rahalisi annetusi pangalinkide ja annetusliinidega. Raha otstarve võib ühenduste teatel ajas muutuda – annetused suunatakse sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem vaja on.

MTĂś Eesti Pagulasabi arvelduskonto: EE791010220258852223

MTĂś Mondo arvelduskonto: EE491010220099409013

MTĂś Ukraina Kultuurikeskus arvelduskonto: EE401010220229090221

MTĂś Eesti Punane Rist arvelduskonto: EE742200001180001436.

Annetused Ukraina sõjaväele

Ukraina keskpank avas annetuskonto Ukraina relvajõududele.

Saaja: National Bank of Ukraine

Saaja konto (IBAN): DE05504000005040040066

BIC kood: NBUAUAUXXXX

Selgitus: for crediting account 47330992708

Lisaks keskpangale kogub annetusi Ukraina abiorganisatsioon Povernõs Zõvõm (Naase Elusalt – toim).

Annetused Ukraina päästjatele

Eesti päästeliit kogub päästevahenditeks annetusi ja vormistab tellimuse ise.

Päästeliidu arvelduskonto: EE547700771002741382

Selgitus: «Ukraina».

 

Ma olen tõsiselt mures, sest meie inimesed ja ettevõtjad virelevad elektri- ja gaasiarvete maksmisel. Samal ajal on meil peaminister, kelle suus olev hõbelusikas takistab päriselu nägemist.

 

Mitmed poliitikud on öelnud, et meil on koroona-, julgeoleku- ja energiakriis. Tegelikult on meil neli kriisi, sest eelnevad on kaasa toonud väikekohtade kustumise ja seda senisest kiiremini. 2021. aasta esimeses kvartalis oli Harjumaal keskmine töötasu 1722 eurot, aga Valgamaal Eesti kõige madalam – 1130 eurot (kätte 971.46 eurot). Ometigi on Tallinna ja Valga Selveris sama hinnaga makaron ja hakkliha ning lambipirn vajab sama palju elektrit hoolimata asukohast. Tahaksingi keskenduda just elektrile ja gaasile.

Mida siiski tähendab praegune 3-4 kordne elektrihinnatõus? Suur osa inimestest, kes muidu saavad oma eluga hakkama, peavad minema, kas säästude kallale või jääma võlgu. Ettevõtja peab tõstma hinda (ehk toode/teenus on vähem kättesaadav), vähendama töötajate arvu või sootuks uksed sulgema. Milline saab olema leivapätsi hind ja kas kohalikul pagaril üldse tasubki see valmis küpsetada selliste elektrihindade juures? Ka loomade pidamine ja talumajandus sõltuvad paljuski just elektrist. Hirmuga mõtlen, et palju hakkab maksma liha või kanamuna? Ärme unusta, et hinnad võivad ju kasvada, aga kui palju on inimesi, kes kallinenud kaupa endale ka lubada saavad. Tekkinud on tõeline doominoefekt, kus iga tund ja päev mõjutab päris inimeste elu ja seda rängalt. Eriti tugevalt saavad pihta haavatavad rühmad ja väikekohad.

Tõsi, valitsuse poolt on tehtud algatus toetamaks neid, kes teenivad alla 1126 euro, kuid tänases olukorras see ei ole piisav. Toetus ei kata 3-4 kordset tõusu ja ei aita mitte ettevõtjad, omavalitsusi ega keskmise sissetulekuga inimesi. Tasub vaadata ka tarbijahinnaindeksi muutust detsember 2020 kuni detsember 2021 – 12,2%! Kuid tundub, et hullem on veel ees, sest erinevad tootjad ennustavad 5-15% hinnatõusu toidupoes. Lausa irooniline on meenutada aasta tagust juhtumit, mil praegune peaminister ja tookordne riigikogu liige Kaja Kallas esitas muudatusettepaneku abielureferendumi eelnõule: “Kas Eesti peaks kasutusele võtma taas toidutalongid toidu saamiseks?”

Eluvõõrad lahendused: jää võlgu ja säästa elektrit!

Ligi kuu jagu on mind kummitanud peaministri sõnum Ärilehe loos: “Ja mõnes mõttes praegused elektrihinnad panevad rohkem mõtlema energiasäästu peale.” Proua peaminister, 2019. aasta andmete näitavad, et eestlased on ühed säästlikumad energiatarbijad Euroopas.  Meie keskmine tarbimine on 1638kWh/eluaseme kohta, aga Soomes on see arv 7664 kWh.

Ka arvete ajatamine ja fikseeritud hinnaga elektripaketi võtmine, ei ole pikaajaliselt aktsepteeritavad lahendused. Kusjuures, äriklientide fikseeritud lepinguid on asutud ühepoolselt muutma. Kuigi eratarbijal nii ei saa teha, siis ka jõuame eelnevalt mainitud doominoefekti juurde.

Riigikogu liige Kristen Michal tuli välja ettepanekuga toetada ühekordse maksega lastega perekondasid ja pensionäre 200 euroga. Nii mõnegi jaoks on see summa naeruväärne, sest maja või suurema korteri puhul ei kata 200 eurot isegi mitte ühe kuu hinnatõusu. Lisaks on ära unustatud noored, kellel veel pole lapsi, aga kes samamoodi peavad arveid maksma ja toitu ostma. Ning nagu ennist mainitud, siis abi vajavad ka ettevõtjad, kellest sõltuvad meie töökohad ja tarbitavate teenuste hinnad.

Uuesti tuleks päevakorda võtta Keskerakonna pakutud lahendused, mille varasemalt on koalitsioonipartner maha teinud (aga pole ise välja tulnud arvestatavate alternatiividega). Meenutuseks, millised on olnud erinevad pakutud lahendused: (1) langetada käibemaksu, (2) kompenseerida juriidilistele isikutele elektri võrgutasu täiel määral, (3) kompenseerida kõikidele gaasitarbijatele 50% arvest, (4) kompenseerida kodutarbijatele 50% elektritarbimisest. Korraga tuleb rakendada mitut lahendust, mis ei kubiseks bürokraatiast.

 

Hea peaminister, ministrid ja riigikogu liikmed, väikekohad vajavad teie abi ja tähelepanu ning seda kiiresti. Meil on kriis ning peame jõud ühendama, et sellest välja tulla. 

Lugu ilmus ka Lõuna-Eesti Postimehes.

https://lounapostimees.postimees.ee/7433122/ester-karuse-tee-tood-nae-vaeva-ja-ajata-elektriarve