Taaskord on Keskerakonna siseelu röntgenmasina abil läbivalgustatud. See ei ole esimene kord ja küllap seda tehakse seda ka tulevikus – Eesti suurima ja vanima erakonna tegemised on alati ajakirjandusele huvi pakkunud. Loodetavasti saame tulevikus kajastust ka positiivsematel teemadel, aga see on suuresti meie endi teha.
Järgnevalt esitan omapoolse nägemuse, millest on praegune lõhe Keskerakonnas toimunud ja kuidas võiks edasi minna. Mihhail Kõlvart teatas avalikult oma soovist Keskerakonna juhiks kandideerida tänavu kevadel, kuid see oli pika plaani lõppakordiks.
Tööd selle nimel alustas Kõlvart juba aasta tagasi, kui saatis Jaan Tootsi volikogu esimeheks kandideerima. Salme kultuurikeskuses edestas Tõnis Mölder teda napilt, kuid kindlalt ühe häälega. Minul oli au jätkata aseesimehe positsioonil.
Toots ei vedanud välja
Ilmselt nägi Kõlvarti leer, et Jaan Toots võib mägesid liigutada ja talle anti uus ülesanne – kandideeri Jüri Ratase vastu erakonna esimeheks. Siinkohal on paslik meelde tuletada vanasõna “Suur tükk ajab suu lõhki”. Tartu piirkonna esimees pandi oma kodukohas, Vanemuise kontserdimajas kindlalt selili.
Kõlvart sai aru, et aeg on varjuteater lõpetada ja ise püünele astuda. Ühtäkki hakkas Tallinna linnapeal erakorralise kongressiga kiire, kuid pealinnas, seekord Kõlvarti kantsis toimunud volikogu istungil toetati Jüri ettepanekut seda mitte korraldada. Napp, ent kindel võit oli eriti magus. Ilmselgelt pettunud kaotajad palusid korduvalt hääli üle lugeda, kuid muutust see ei toonud.
Spordimehena võinuks Kõlvart ausa mängu põhimõtet järgida ja lüüasaamisega leppida. Aga ei. Olen ise osalenud mitmel koosolekul, kus Kõlvarti liitlased demagoogiliste ja populistlike väljaütlemistega Jüri jalgealust õõnestada üritavad. Tegemist on aga 5 sekundi kuulsusega, sest Jüri poolt välja toodud kuivadele faktidele neil vastumürk puudub. Ainult kerge puna katab intriigipunujate, kes eelistavad tihtipeale koosolekutel endale mugavalt interneti vahendusel osaleda, põski, ning häbelik maha suunatud pilk näitab, et vastulöök läks õigesse kohta.
Kõlvart on tubli kritiseerija, kuid tema enda positiivsest programmist mul teadmine puudub. Kuulata juttu, et erakonna aseesimees ei tea, mille ja kelle eest Keskerakond seisab, on pehmelt öeldes hale. Keskerakonna programm ja valimisplatvorm on koduleheküljel olemas ning teadmatuses olles oleks abi telefonikõnest näiteks erakonna esimehele. Avaliku laimuga näitas Kõlvart vaid enda ebaprofessionaalsust.
Kõlvartil erakonna ees kohustused täitmata?
On kombeks, et enne, kui hakkad teisi kritiseerima, hoolitse selle eest, et enda rinnaesine puhas oleks. Olen kuulnud jutte, et Tallinna linnapeal on raskusi igakuiste annetuste tegemisega erakonnale. Keskerakonnas on ette nähtud, et kõrgetel poliitilistel ametikohtadel olevatel inimestel on KOHUSTUS teha erakonna arveldusarvele annetus. Kõlvart võiks kasutada võimalust ja minu väide ümber lükata.
Ühinen Jüri seisukohaga, et 300 000 euro suuruse maailmavaatelise annetuse tagasi lükkamine oli täpp i-le, karikas oli saanud täis. Juhatuse liikmed on suurepäraselt kursis erakonna rahalise seisuga ning tõmmata annetaja ja temaga seotud protsesside vahele meelevaldseid seoseid on lihtsalt pahatahtlik. Parvel Pruunsild on toetanud aastate jooksul erinevaid erakondi ning ka nüüd said lisaks Keskerakonnale kopsaka annetuse Isamaa ja EKRE, kes ilmselt suure tänutundega arvele laekunud raha vastu võtsid.
Mis saab aga edasi? Toetan mõtet korraldada erakorraline kongress – töörahu tuleb taastada ning püssirohtu peab omavahelise kempluse asemel kasutama erakonna tugevdamiseks ja maailmavaate tutvustamiseks. Piirkonnad vajavad tegevuse tõhustamiseks energialaengut ja ootan aega, kui saan käes hoida Kesknädala ajalehte, millest puudust tuntakse.
Mul on südamest kahju, et Jüri erakorralisel kongressil, kui volikogu peaks selle toimumise heaks kiitma, uuesti esimeheks ei kandideeri. Jüri jääb aga enda viimasel volikogu istungil öeldud sõnadele kindlaks. Mäletan hästi 2016. aasta novembrikuu viiendat päeva, kui Jüri Paides toimunud kongressil erakonna esimeheks valiti. Jüri on alati seadnud erakonna huvid isiklikest ambitsioonidest kõrgemaks. Seda tõestab ka otsus mitte kandideerida – usun, et ta saaks ülekaaluka toetuse.
Esimene alternatiiv Kaja Kallasele
Riigikogu uustulnukana ja fraktsiooni noorima liikmena olen imetlenud Jüri kannatlikku meelt ja oskust olukordades, kus üritatakse korduvalt selja tagant jalga taha panna, väärikus säilitada. Ta on oma vastasleerist mentaalselt üle. Hämmastav on ka Jüri töövõime – kui ei näeks, ei usuks. Julgen väita, et ühegi teise erakonna juht ei ole käinud niivõrd palju piirkondades, et inimestega silmast-silma suhelda.
Ka Eesti elanikud hindavad Jüri poolt tehtut kõrgelt. Valitsusjuhina püsis ta pikalt ja ülekaalukalt peaministriuuringu tipus ja nüüd on ta esimene alternatiiv Kaja Kallasele. Ma ei oleks üllatunud, kui näeme ära ka Jüri kolmanda tulemusi. Pauerit sellel mehel jagub!
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees ja kahekordne minister Tanel Kiik, keda Jüri, Kadri Simson ja Jaak Aab Keskerakonna uue esimehena toetavad, on uue poliitilise põlvkonna tipptegija. Tasakaalukas ja faktidele toetuv juht, meeskonnamängija, kiire mõtleja – need sõnad sobivad esmajoones Tanelit kirjeldama. Keskerakonna juht peab olema suure poliitilise siruulatusega ja tulevikku vaatava selge silmavaatega. Tanel Kiigel on need omadused olemas.