Madis Kallas väärib kohta poliitika punases raamatus. Loodusmaailmas on väljaandes üles loetletud ohustatud liigid ja globaalseid suundumisi hinnates on teosel eeldused mahtu suurendada. Poliitiline punane raamat, mis annaks ülevaate põhimõttekindlatest ja sõnapidavatest ministritest-saadikutest, oleks paraku oluliselt õhem. Aga oma kindel koht oleks seal täna ametist tagasi astunud regionaalministril Madis Kallasel.

Poliitikutel on kombeks võimu teostama asudes suuri sõnu seada (näiteks Pärtel-Peeter Pere lubas, et uuel talvel ei lähe tallinlastel lumelabidat enam vaja, linn hoolitseb kõikide kõnniteede eest ise), kuid vähestel õnnestub neid ka täide viia. Kahetsusväärselt tihti kohtab näiteid, kuidas poliitik oma varasematest väljaütlemistest “välja tagurdab”. Madis on teistsugune poliitik – räägib vähe, kuid üritab sellevõrra rohkem ära teha.

Valijad hindavad julgeid otsuseid

See ei ole esimene kord, kui Madis on julge käigu teinud. Neli aastat tagasi, koroonakriisi alguses astus ta Saaremaa vallavanema kohalt tagasi pärast seda, kui oli lasknud Kuressaares toimuda rahvusvahelisel võrkpallimängul, mis vallandas saarel laiaulatusliku viirusepuhangu. Valijad hindasid Madise otsust ja usaldasid talle kolm aastat hiljem Riigikogu mandaadi.

Saaremaa elanikuna on Madis hästi kursis regionaalpoliitiliste väljakutsetega ning ma ei kahtle, et ministriametisse asudes oli tal siiras soov selles valdkonnas just väiksemate omavalitsuste ja äärealade heaks midagi ära teha. Mäletan, et kogenumad poliitikud vaid muigasid selle peale, sest nad teadsid, et Reformierakonnaga valitsuses olles tuleb regionaalpoliitikaga tegelemiseks betoonseinast läbi murda.

Madis seisis valitsuses selle eest, et täisväärtuslik elu oleks võimalik kõikjal Eestis, mitte ainult suurimates keskustes. Olen Madisega ühel meelel, et riik peab tõsiselt tegelema piirkondliku ebavõrdsuse vähendamise ning omavalitsuse rahastamise jätkusuutlike lahenduste väljatöötamisega, et kõigil linnadel ja valdadel oleks võimalik oma inimestele ka edaspidi head elukeskkonda pakkuda. Kagu-Eestist valitud saadikuna pean ka mina oluliseks, et ääremaad ja väiksemad piirkonnad oleksid atraktiivsed ka noorematele ja tööealistele inimestele, tagamaks jätkusuutliku elu kõikjal üle Eesti. Üha tühjenevad maapiirkonnad on ka selge risk meie julgeolekule. Mida ühtlasemalt on Eesti inimeste ja teenustega kaetud, seda paremini suudame vastu panna ka kõikvõimalikele kriisidele, seda nii sise- kui välisjulgeoleku vaates.

Robin Hood tuleb

Kuigi Madise ambitsioonid olid kahtlemata suuremad, on mul hea meel, et ta suutis oma viimasel kabinetinõupidamisel käima lükata kohalike omavalitsuste rahastamise põhimõtete muutmise, mille valitsus eelmisel nädalal ka heaks kiitis. Omavalitsuste senine rahastusmudel ei vasta enam ammu nende tegelikele vajadustele ja seetõttu piirkondlik ebavõrdsus Eestis kasvab. Linnadel ja valdadel väljaspool suuremaid kasvupiirkondi on üha keerulisem pakkuda inimestele vajalikke teenuseid, kuna pole piisavalt tööealisi inimesi, kelle maksurahast hoida kohalik elu käimas. Väga raske on pakkuda isegi baasteenuseid, mida seadus ometigi neilt nõuab, rääkimata investeeringutest.

Kuigi seadusemuudatus on algusfaasis, loodan, et see saab septembris Riigikogu poolt vastu võetud, nagu kava ette näeb. Robin Hoodi hellitusnime pälvinud algatus pakub nõrgematele omavalitsustele lisarahastust, näiteks minu kodukoht Valga vald saaks tuleval aastal eelarvesse 233 000 ja 2025. aastal üle poole miljoni euro lisaraha.

Sotsiaaldemokraadid leppisid täna õhtul toimunud juhatuse koosolekul kokku, et Madise tööd võiks jätkata Piret Hartman. Ilmselgelt ei saa tal kerge olema, kuid omaltpoolt soovin talle samasugust põhimõttekindlust ja visadust eesmärkide poole liikuda.

Minu ettekanne 13.02.2024 Riigikogu saalis, välispoliitika arutelul.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, austatud külalised ja head ülekande jälgijad!

Välispoliitika on niivõrd mitmekihiline ja erinevaid teemasid pakkuv valdkond, kuid paraku peame taaskord olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul rääkima sõjakoledustest. Ilmselt nõustute minuga, et see teema jääb meid saatma veel pikaks ajaks. Südames soovime mõistagi kiireid muutusi, kuid reaalne elu on kahjuks karmim.

Esmalt lubage mul aga teha tagasivaade eilsesse päeva, kui siinsamas Riigikogu kõnepuldis pidas kõne Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola. Maltalt pärit poliitik kinnitas, et europarlamendi igakülgne toetus Ukrainale on olnud vankumatu ja jääb vankumatuks ka edaspidi, kuid paraku ei näe me sarnast suhtumist kõikide liikmesriikide poolt. Väiklased individuaalsed huvid seavad ohtu terve Ida-Euroopa julgeoleku, mõjutades sellega ühtlasi terve ühenduse tulevikuperspektiive.

Mida saab Eesti olukorra parandamiseks teha? Peame olema järjepidevad ning sama sihikindlalt kui Ukraina sõdur rindel peame meie rääkima laias maailmas oma lugu. Lugu sellest, et kui langeb Ukraina, võtab Venemaa sihikule Baltimaad ning kõik see tähendab olulisi muutusi Euroopa julgeolekuarhitektuuris ja reeglitel põhinevas maailmakorras.

Olen kahe käega nõus seisukohaga, et Euroopa julgeoleku aluseks on ja peab ka tulevikus olema Euroopa Liit ja NATO. Ligi kaks aastat väldanud Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on aga esile toonud Euroopa riikide Achilleuse kanna – agressiooni lahendamisel loodame liigselt USA panusele. Ühelt poolt on see mõistetav, sest Euroopa Liit loodi algselt majandusühenduseks ja julgeolekuküsimused olid seniajani teisejärgulised. Teisalt näitab see demokraatiat ja konsensust pühaks pidava Euroopa Liidu suutmatust pahalaste tegevusele sama operatiivselt reageerida.

Tahame või mitte, kuid elu sunnib Euroopa riike ühendama jõud enda kaitsmiseks. Olgu tegemist sõjategevusega Euroopas või rändekriisiga Lõuna-Itaalias. Peame mõistma, et need kriisid on meie ühine mure, peame neile üheskoos lahenduse leidma. Seetõttu on Euroopa riikidel oluline koordineerida oma julgeolekupoliitikat ning jagada teavet ja parimaid tavasid terrorismi, küberohu ja muude julgeolekuriskide vastu võitlemiseks. Piirikontrolli tugevdamise ja välispiiri kaitsmise eest vastutab ikka Euroopa Liit ise.

Ukrainas toimuva kõrval ei tohi me jätta tähelepanuta kriisikollet meist tuhandeid  kilomeetreid lõunapool asuvas Gaza sektoris. Kiire vaherahu oleks tsiviilelanike kaitseks vältimatu. Hamas tuleb hävitada, kuid seda ei saa teha süütute inimeste hinnaga.

Head kuulajad!

See, et lugupeetud välisminister keskendus oma ülevaates julgeolekupoliitikale, on igati mõistetav. Julgen öelda, et Eesti riik on selles valdkonnas väga hästi hakkama saanud. Küll näen aga olulisi vajakajäämisi väliskaubanduspoliitikas. Välisministeeriumi üheks tööülesandeks on uste avamine meie ettevõtetele. Kahetsusväärsel kombel otsustas tänane valitsus aga 2025. aastal Osakas peetaval EXPO-l osalemisest loobuda. Läti ja Leedu seda viga ei teinud ning ühendavad maailmanäitusel ühise paviljoni näol jõud. EXPO on võtmeolulisusega ekspordi teostamiseks, investeeringute meelitamiseks, innovatsiooniprojektideks ja riigitutvustamiseks. Ajal, kui tööstustoodang ja eksport langevad, on suur viga end vabatahtlikult isolatsioonis hoida.

Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda ministeeriumi otsusesse sulgeda käesoleva aasta suvest konsulaadid San Franciscos ja New Yorgis. Selle käigu üle on nördimust väljendanud ka Eesti kogukonna liikmed USA-s, kelle sõnul sel moel Eesti riik kaugeneb nendest. New York on Ameerika Ühendriikide suurim linn ja vaieldamatu tõmbekeskus ning Eesti riigi kohalolek seal on hädavajalik. Lisaks on välisministri otsus vähendada diplomaatilist esindatust USA-s vastuolus Eesti välispoliitika arengukavaga 2030, milles seatud eesmärkide hulgas on kõikehõlmava ja süvendatud koostöö arendamine USA-ga, võõrsil elavatele eestlastele konsulaarteenuste muutmine hästi kättesaadavaks ning võõrsil elava eestlaskonna suurem kaasamine välismajanduse edendamisse, et parimal moel tagada Eesti huvide kaitsmine võõrsil. Kõigi nende eesmärkide saavutamisel on oluline lai diplomaatiline esindatus USA-s, mis saab tugeva tagasilöögi.

Lugupeetud saadikud!

Lõpetuseks soovin tähelepanu juhtida Roberta Metsola poolt välja toodud olulisele nüansile, millest Eestis küll räägitakse, kuid süvendatult on teemaga tegelenud vaid Sotsiaaldemokraatlik Erakond. See tähendab, et võrdse töö eest peavad mehed ja naised saama võrdset palka. Viimaste andmete põhjal oli aga naiste brutotunnitasu 2022. aastal 17,7 protsenti väiksem kui meestel. Sooline palgalõhe kasvas aastaga 2,8 protsendipunkti ja sellega ei saa rahul olla. Tõsi, tegemist ei ole otseselt välispoliitilise küsimusega, kuid meeste ja naiste võrdne kohtlemine on Euroopa väärtusruumile omane ning sinna kohalejõudmiseks on meil omajagu astuda.

Aitäh tähelepanu eest ja jõudu meile kõigile välispoliitika edendamisel!

Pärast pikka ja põhjalikult läbikaalutud sammu otsustasin lahkuda Eesti Keskerakonnast ja esitasin täna liitumisavalduse, et ühineda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Olgu öeldud, et erinevate erakondade esindajad võtsid minuga ühendust põhimõtteliselt järgmine päev pärast mullu septembris Paides peetud erakorralist kongressi, kuid need kiirpakkumised lükkasin koheselt tagasi.

Pidasin õigeks anda Keskerakonna uuele esimehele ja juhtkonnale aega end tõestada ning näidata, et tõsimeeli ollakse huvitatud ühtse meeskonna loomisest ja tänapäevase väärtusruumi kujundamisest. Paraku rohkem kui 100 päeva jooksul seda ei juhtunud ning kujunenud olukorras pidin jääma enda ja valijate vastu ausaks.

Kagu-Eesti jätkuvalt prioriteet

Ligi 13 aastat tagasi Keskerakonnaga liitudes kannustas mind soov midagi ära teha, alguses kodukoha Valga heaks, tänasel päeval Riigikogu saadikuna Kagu-Eesti inimeste hüvanguks. Valga vallavanemana õnnestus mul tuua piirkonda lisainvesteeringuid, mille käigus sai lahendatud nii mõnigi murekoht: valmis sai Tartu-Pika tänava ringristmik, tegime korda bussipaviljonid, rajasime kaasaegsed korvpalliväljakud ja koerte jalutusväljaku. Suurt tuge said Eesti omavalitsused toona Keskerakonna juhitavalt valitsuselt, peaminister Jüri Ratas tahtis ja jaksas ka äärealadele tähelepanu pöörata. Need mälestused jäävad mind saatma.

Poliitikas räägitakse palju maailmavaatest, aga vähemalt sama olulised on minu jaoks inimsuhted, omavaheline klapp. Poliitikat teevad ikkagi konkreetsed inimesed ja ühiselt, õlg õla kõrval üksteisele toetudes ühise eesmärgi poole liikumine on minu jaoks väga oluline.

Paraku on minu ja mitmete teiste mõttekaaslaste usk selles osas viimaste kuude jooksul hakanud järjest enam murenema. Uus juhtkond ei ole rohkem kui 100 päeva jooksul suutnud panna Keskerakonda ühises rütmis hingama ja esimehe seisukoht olulises väärtusküsimuses, mis puudutab Yana Toomi tegevust, ei haaku minu omaga. Sellest hoolimata võtan Keskerakonnast kaasa palju positiivset, muud tunded jätan sinna, kus on nende koht.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on kujunenud olukorras kõige loogilisem poliitiline alternatiiv, sest kahe erakonna programmilised seisukohad kattuvad olulisel määral. Olgu selleks siis astmeline tulumaks, kogu Eestit hõlmav regionaalpoliitika, päästjate, politseinike ja haridustöötajate palgatõus ning tervishoiuvaldkonnaga seonduv. Valitsuserakonnana on sotsidel võimalus neid murekohti ka reaalselt lahendada ja minu eesmärk on olulistes küsimustes nende jõuõlga suurendada. Tasakaalus riigieelarve on küll tore, kuid see ei tohi tulla nõrgemate arvelt. Nimetatud põhimõtted on olulised ka mulle ja võimaldavad ka edaspidi Riigikogus edukalt Kagu-Eesti inimesi esindada.

Valgas palju murekohti

Valga vallavolikogus jätkan koostööd Keskerakonna fraktsiooniga. Oleme üheskoos varasemalt palju ära teinud ja meid ühendab mure kodukandi arengu pärast. Me ei kavatse leppida tänase vallavõimu suutmatusega Valga inimeste eest seista. Lahendamist vajavaid probleeme on kuhjaga. Valgast lahkuvad head spetsialistid – koht näidatakse kätte neile, kes võimulolijatele kriitilisi küsimusi esitada julgevad. Lisaks ei valmi objektid õigeaegselt, haridusvaldkonnas puudub strateegia, riigihanked on korraldatud lohakalt, probleeme on laste toitlustamisega ja tilluke kooliujula ei ole vallakodanikele avatud. Kaasaegse ujula plaanid on aga maha maetud ja seetõttu on Valga inimesed sunnitud veerõõme nautima Tõrvas.

Esmaspäeval algab Riigikogu kevadistungärk ja kõik märgid näitavad, et see tõotab tulla vähemalt sama tuline nagu möödunud aasta viimastel kuudel. Riigikogu töö- ja kodukord ei võimalda mul ametlikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniga ühineda ning seetõttu liitun istungite saalis nn aknaalustega. Sisuliselt löön aga oma uue poliitilise pere tegemistes 100-protsendiliselt kaasa.

Kavatsen muuhulgas seista selle eest, et maksutõusude tingimustes oleksid kaitstud vähekindlustatud inimesed, meie ettevõtetele tagataks tingimused olla rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised ja et täisväärtuslik elu oleks võimalik kõikjal Eestis.

Peaminister Kaja Kallas andis kolmapäeval Riigikogule menetlemiseks üle rahanduse tähtsaima dokumendi – 2024. aasta riigieelarve. Tavapärast elevust saalis ei valitsenud. Oli hoopis ärevus, ükskõiksus. Samas ei ole selles midagi üllatavat, sest riigieelarve koostamise protsessi ja sisusse on kriitiliselt suhtunud isegi mitmed Reformierakonna juhtivliikmed. Olgu kohe öeldud, et minu südamesoov oleks riigieelarve parlamendis põhjalikult ümber teha, kuid realistina tuleb olukorraga leppida.

Aga asja juurde. Päev varem riigieelarvet tutvustaval pressikonverentsil tõmbasid Reformierakonna ja Eesti 200 esindajat käima vana ja kulunud plaadi ning maalisid meile kurjakuulutava pildi Eesti rahandusest, näidates näpuga Jüri Ratase ja Keskerakonna peale.

Kahjuks ei taibanud ükski kohapeal viibinud ajakirjanik pöörata tähelepanu tõsiasjale, et Reformierakonna kanda on alates 2021. aasta algusest olnud peaministri ja rahandusministri portfellid ning kui seni on tulekahju bensiiniga kustutatud, siis nüüd ongi kibe tõehetk kätte jõudnud. Aga süüdlast on vaja leida konkurentide hulgast ja kui teda päriselt olemas ei ole, tuleb ta välja mõelda.

Igor Taro astus ämbrisse

Ei ole jõudnud riigieelarve eelnõu käesoleva loo kirjutamise ajaks läbi lugeda, kuid aiman, et segadust ja möödalaskmisi on seal omajagu. Kurb tõsiasi on see, et eelnõu on kokku pandud kiirustades ja rööprähklemise tähe all. Ministriteni jõudis 563-leheküljeline eelnõu esmaspäeva pärastlõunal ja juba teisipäeva hommikul oli see vaja valitsuses heaks kiita. Käsi püsti, kes jõudis süveneda!

“Käibemaks tõuseb järgmisest aastast ja siis läheb majandus kasvu.” Kes võis olla selle mõttearenduse autor? Jah, ära arvasid! See ei saa olla keegi muu, kui meie rahandusminister Mart Võrklaev, kes lausus need sõnad eelmise nädala teisipäeval eetris olnud saates “Esimene stuudio”. Kuulake järgi, kui ei usu. Kui käibemaksu tõstmine paneb majanduse kasvama ja toob õnne õuele, siis miks panna ainult 2% otsa? Duubeldada tuleb!

“Rahandusministri” ainest on ka Eesti 200 tõusval (loe: langeval) tähel Igor Tarol, kes teatas teisipäevases “Esimeses stuudios”, et kui valitsus midagi ei teeks, tuleks minna pensionide ning õpetajate ja päästjate palkade kallale. Säärane suhtumine näitab taset. Esmajoones tuleks hoopis kriitilise pilguga otsa vaadata kurja juurele ehk Reformierakonna tulumaksureformile, mis läheb maksma 500 miljonit eurot ja millest võidavad vaid jõukad. Eesti ühiskond on saanud piisavalt küpseks, et minna üle euroopalikule astmelisele tulumaksule, mis vähendab ebavõrdsust.

Kuupalk bussipiletile

Jumet olnuks ka rekordkasumeid teenivate pankade erakorralisest maksustamisest, kuid peaminister otsustas teha koomuskit ja lollitada inimesi, nagu tema survel maksaksid pangad erakorraliselt rohkem dividende. Tegelikult itsitavad pankurid aga pihku, sest said väga soodsa diili ja lubaduse valitsusjuhilt, et Reformierakond pangamaksu ei kehtesta. Tuleb rõhutada, et tegemist oli suusõnalise kokkuleppega ja aeg näitab, kas pangad ka tegelikult oma sõna peavad. Ja Kaja Kallase kinnitus pangamaks kalevi alla panna kaotab kehtivuse valitsuse vahetudes.

Õigus on neil, kes nimetavad eelarvet “peataoleku eelarveks”, sest mismoodi seletada kliimaministri Kristen Michali pöörast tempot menetleda eelnõu, mis lõpetab hanekahjude hüvitamise. Ta saatis selle kooskõlastusringile 21. septembril, pannes arvamuste esitamise tähtpäevaks 22. septembri. Kokkuhoid missugune!

Lõpetuseks ei saa mööda vaadata tasuta ühistranspordi kaotamisest. Reformierakonna juhitav valitsus kasutab Eesti elanikke lüpsilehmana – inimeste rahakott tuleb tühjaks teha! Maksutõusude kõrval pannakse järjekordne koormis peale tasuta ühistranspordi kaotamise näol. Automaks lükati küll aasta võrra edasi, selle asemel tuleb aga ühistranspordi maks. Milleks seda vaja on, ei saa aru.

Tegemist on järjekordse hoobiga madalapalgaliste inimeste toimetulekule, kes peavad aastas piletihinnale kulutama ühe kuu palga suuruse summa. Tänase info kohaselt hakkab tööinimesel bussisõidule ühes kuus kuluma üle 60 euro, mis teeb aastas rohkem kui 700 eurot. Praegu on alampalk Eestis 725 eurot ja see tähendab, et väiksema teenistusega inimesed loovutavad aastas ühe kuu palga bussipiletitele.

Valevalitsuse vale

Käesoleva aasta alguses toimunud Riigikogu valimiskampaanias oli tasuta ühistransport omavahelistes vestlustes üks peamisi teemasid. Valgamaa elanikud tundsid rõõmu, et saavad rahakotti kurnamata kaugemal tööl käia. Nüüd hakkab sotside ridadesse kuuluv regionaalminister Madis Kallas prii sõidu õigust Reformierakonna nõudmisel ära kaotama. Eesti 200 jätan teadlikult mainimata, sest nemad püsivad vaguralt oravate tuules.

Hüppelise inflatsiooni ja kallinenud kütusehindade tingimustes on järjest rohkem inimesi hakanud ühistransporti eelistama. Sõitude arv kasvas tänavu esimeses kvartalis 21 protsenti ehk 4,9 miljonilt sõidult möödunud aasta esimesel kolmel kuul 5,9 miljoni sõiduni tänavu samal perioodil. Kokku oli 2022. aastal Eestis kokku 22,2 miljonit ühistranspordiga sõitu. 2022. aasta teises kvartalis tehti 5 762 240 sõitu, tänavu aga 5 992 486. Numbrid näitavad selgelt, et ühistransport on popp ja kärpimise asemel tuleks keskenduda sellele, kuidas seda veel atraktiivsemaks teha. Piletitulust laekuva mõne miljoni euroga ei ole võimalik liinivõrku paremaks teha, sest juba käesoleval aastal on puudu paarkümmend miljonit eurot. Sotside juht Lauri Läänemets on lubanud, et piletihinna kehtestamisel paraneb ühistranspordi kvaliteet ja kättesaadavus. See on valevalitsuse järjekordne vale! Kagu-Eestist valitud koalitsioonisaadikud Igor Taro, Liina Kersna, Eerik-Niiles Kross, Maido Ruusmann, Anti Haugas, Mait Klaassen ja Anti Allas punastavad häbist, kuid neil ei jää muud üle, kui kõige selle poolt hääletada.

Riigikogu Keskerakonna fraktsioon kohtus täna Päästeameti peadirektori Margo Klaosiga. Põhiteemaks oli loomulikult Vabariigi Valitsuse kärpekavad, mis puudutavad ka siseturvalisuse valdkonda.

Rahandusminister Mart Võrklaev on välja käinud mõtte külmutada neljaks aastaks riigiteenistujate palgad. Nende hulka kuuluvad teiste seas päästjad, politseinikud ja õpetajad. Neljapäeval ja reedel peavad valitsuskoalitsiooni esindajad Vihulas 2024. aasta riigieelarve läbirääkimisi. Minu hinnangul on päästjate ja politseinike palkade külmutamine äärmiselt halb mõte. Madalaim päästepalk peab olema vähemalt 1,2 Eesti keskmisest. Praegu on päästjate minimaalne töötasu koos lisatasudega 1680 eurot, kuid külmutada see järgnevateks aastateks on elukauge ja vastutustundetu.

Reformierakonna juhitava valitsuse kärpeplaanid võivad tuua kaasa päästekomandode sulgemised. Päästeameti peadirektor ei teinud saladust, et tegevuse võivad lõpetada Kopli, Narva-Jõesuu, Värska ja Tõstamaa komandod. Isiklikult loodan muidugi, et nii ei juhtu. Kutseliste päästjate arv on aastate jooksul märkimisväärselt vähenenud ja rahastuse külmutamine halvendab veelgi Päästeameti võimekust. Tasub tähele panna, et Päästeameti aastaeelarve on 70 miljonit, kuid tulu ca 1 miljard, mis ei väljendu otseselt rahaliselt riigieelarves, kuid tähendab muuhulgas päästetud elusid ja kodusid, ennetustööd jne

Siinkohal tuleb meenutada, et Jüri Ratase valitsuste ajal suunati päästekomandode ehitamiseks lisaraha ca 50 miljonit eurot ning Margo Klaos tõstis esile, et saab juhina praegu neid vilju maitsta ja aasta lõpuni uusi hooneid avamas käia. See on vaid üks võrdlus, kus tuleb välja jõukaid soosiva Reformierakonna ja regionaalpoliitikale tähelepanu pöörava Keskerakonna poliitika erinevus!

Lugupeetud istungi juhataja, head riigikogu liikmed!

Jah, Eesti peab olema kaitstud ning riigi julgeolekuvõime vajab pidevat arendamist, aga seda ei saa teha inimestest üle rullides. Usun, et selles osas oleme kõik ühte meelt. Ometi on antud eelnõu hoiatav näide, kuidas me rahva esindajatena ei peaks parlamendis asju ajama.

Olgem ausad, Nursipalu harjutusväljaku laiendamise protsess hakkas viltu vedama juba esimesest sammust. Omavalitsused ja kohalikud inimesed jäeti infosulgu. Võimust võttis teadmatus, tekkisid möödarääkimised ning tõstatus rahva pahameel. Loogilise jätkuna toimusid mitmed meeleavaldused ning alustati allkirjade kogumist. Ja seda ei saa ka pahaks panna, sest kohalikega rääkimise ja kaasamise asemel võttis Reformierakond harjumuspärase positsiooni – meie siit Toompea mäelt teame kõige paremini. See on hoolimatu riigivalitsemine, mida on kahjuks ikka ja jälle viljeletud.

Vahetult enne valimisi juba tundus, et valitsusel on soov teha vigade parandus, kui projektist lasti hetkeks õhk välja. Kuid see jäi vaid silmapetteks, tähtis oli kindlustada valimisvõit 5. märtsi õhtul. Nagu me nädal tagasi ühest tuntud väljaandest lugeda saime, anti ühe liberaalse kodanikuühenduse poolt samuti signaal, et Nursipalu on teema, mida võiks enne valimisi populaarsuse huvides vältida. Sama tehti peaministri enda sõnade kohaselt ju ka maksutõusudega. Kui hääled kokku loetud, ei läinud aga kaua, kui anti mõista, et harjutusväljaku laiendamisega liigutakse kiirkorras edasi.

Kohe nii kiirkorras, et toimuvad ulatuslikud metsaraied, teede-ehitused, riigihanked ning seda kõike ebaseaduslikult. Vabandust – aga mina küll ei ole kuulnud, et haamrilöök oleks kõlanud ning selge otsus oleks sündinud. Lihtsalt jõuga minnakse mööda kehtivast planeerimisseadusest. Sageli kuuleme parlamendisaalis, et Eesti on õigusriik, aga kuhu see oluline põhimõte selle konkreetse eelnõu puhul jääb?

Valitsuse liikmed on oma sõnumites taandanud probleemi 21-le majapidamisele ja rahva rahaga nende kinni maksmisele, unustades ära, et me räägime inimeste kodudest. Tallinnast vaadates on see justkui iga teine majapidamine, aga mida see tähendab inimese jaoks, kes on oma esivanemate poolt ehitatud kodutalus elanud terve oma elu ning on sunnitud sulgema ukse enda järel viimast korda. Riik tuleb ja võtab ning järgmisel hetkel polegi lastelastele näidata paika, kust pärinevad juured, sest alles on vaid maapinnas laiuvad mürsu kraatrid ja liivaväli. Elus on asju, mida ei saa pelgalt rahaga osta ega kinni maksta.

Valitsus on vältinud arutelu, millist mõju avaldab see pikemas vaates Võrumaale ja Kagu-Eestile tervikuna. Võru-, Valga- ja Põlvamaal on tegelikult suurepärane elukeskkond oma kultuurilise eripära, kauni looduse ja kohapeal elavate tegusate inimestega. Nursipalu laiendamise plaan keerab piirkonna senise identiteedi pea peale.

Oleme pingutanud, et tuua Kagu-Eesti kaardile tagasi – lisandunud on uusi töökohti, rohkem avalikke teenuseid ning paljud noored pered on rajanud oma uue kodu. Ikka selleks, et seista vastu täielikule ääremaastumisele. Kui Nursipalu laiendamise plaan sellisel kujul teoks saab, siis astume mitu sammu piirkonna arengus tagasi. Kes on need inimesed, kes soovivad rajada oma elu piirkonnas, kus on kuulda kahurite kõminat? Milliseid arengusuundi ja tulevikuplaane saab seada kohalik ettevõtja? Mis saab kaunist looduskeskkonnast, mis ikka on inimesi piirkonda meelitanud.

See otsus siin Toompea lossi suures saalis sünnib justkui nipsust, aga paarisaja kilomeetri kaugusel avaldab see oma selget mõju ka järgmistele põlvkondadele. Riik ei ole käinud välja selget plaani, millist elukeskkonda inimestele pakutakse? Jah, saime lugeda, et valitsus eraldab neljale Võrumaa omavalitsusele Nursipalu eest kümme miljonit eurot, kuid see on justkui linnukese täitmine, suude vaigistamine, et saaks öelda – kõik on midagi saanud. Kuid sellega ka huvi lõpeb ning pikem perspektiiv, paarikümne aasta vaade – see pole enam justkui kellegi asi.

Meil on sellest kaasusest palju õppida. Inimestega tuleb suhelda ja neid tuleb protsessi kaasata esimesest päevast. Täna ei ole veel lõplikult hilja taastada usaldust riigi ja kogukonna vahel. Teeme paar sammu tagasi ning alustame kaasamisprotsessiga, mis on 21. sajandi kolmandal kümnendil elementaarne. Ja ei maksa arvata, et see ei muuda midagi ning et kohalike jonn jätkub. Tegelikult on mitmeid näiteid, kus pinged eskaleeruvad just siis, kui inimesed tunnevad, et neid pole kaasatud ning riik tuleb ja teeb, mis tahab. Lõppude lõpuks pole inimestega suhtlemata võimalik midagi korda saata. Inimesed ei unusta, pigem jääb põrkuva kaanega pott pliidil podisema ning on kahjuks ainult aja küsimus, millal see kaas surve all pealt lendab.

VAATA VIDEOT ETTEKANDEST SIIT –> https://youtu.be/zHmIL4XCurE