Eesti Vabariigi aastapäeva üritused pakuvad muuhulgas võimaluse võrrelda ka peaministri ja ametisoleva presidendi kõnesid. Eesti riigi sünnipäeval ei ole kohane keskenduda päevapoliitikale ja tänitamisele. Aga ometi jäi Kaja Kallas oma varasemale stiilile kindlaks. Reformierakonna juhatuses vastu võetud otsus olla oma retoorikas – just retoorikas, sest oma sisemusest on aastate jooksul kogunenud nipsakust keeruline välja tõugata – alandlikum ja mõistvam, ei olnud veel valitsusjuhile kohale jõudnud. Võimalik, et erakonna esimees puudus tollelt koosolekult.
President Alar Karise kõne oli väärikam ja sügavam. Ta ei otsinud õigustust enda väljaütlemistele ega näidanud verbaalselt näpuga nende suunas, kellega tema seisukohad ei kattu. Ta väljendas mõistmist ja teiste arvamuse austamist. Vabariigi sünnipäeval tuleb mina-vorm asendada meie-vormiga.
Olgem eeskujuks tegude ja vaimujõuga
Riigikogu väliskomisjoni liikmena soovin keskenduda eelkõige kõne julgeolekut puudutavale osale. President Karis võinuks julgemini välja öelda, et Eesti riigi iseseisvuse ja püsimajäämise nimel peame olema valmis loobuma heaoluriigiga – meie SKP jääb Euroopa Liidu keskmisele alla, kuid globaalses mastaabis võime end edukaks pidada küll – kaasas käivatest hüvedest ja eelkõige jõukama elanikkonna jaoks harjumuspäraseks saanud mugavustest. Olgu selleks näiteks siis tass vahule aetud piimaga kohvi, sõmera koorikuga makroon või uusim nutitelefon. Tegemist ei ole meie esmavajadustega ning kui suurema panustamise nimel tuleb need mõneks ajaks kõrvale jätta, siis ei ole praegu õige hetk nina krimpsutada.
Peame ise, vabatahtlikult endale mugavustsoonist väljatulemise ärritajaid otsima. Kui idast tulev suurtükituli Eesti poole teel on ning meie ainsaks vastumürgiks on kätelaiutamine ja liitlaste peale lootmine, siis on lootusetult hilja. Meenuvad reedeses “Aktuaalses kaameras” kolonel reservis Hannes Toomsalu poolt öeldud sõnad, et Lääs on end erakordselt nõrgana näidanud. Olgem neile eeskujuks oma tegude ja vaimujõuga.
Kirjutan neid ridu kodukohast Valgast. Piirilinna elanikega vahetult suheldes kumab läbi mure, et julgeolekusse panustades ja eelarvetasakaalu poole rühkides on kaugema kandi rahvas ära unustatud. Siinkohal tuleb nõustuda riigipeaga, kes tõi välja, et kaitsekulud ei saa õhukeseks lihvida teisi elualasid. Vähemalt suurt osa Kagu-Eesti elanikke valdab tunne, et nad on jäetud üksinda. Eriti tugevalt väljendus see talvetormide aegu, kui elektrikatkestuste likvideerimine üüratu aja võttis. Asjaolu, et pealinn Tallinn asub kolme sõidutunni kaugusel, ei saa olla vabanduseks.
Euroopa peab jalad kõhu alt välja võtma
Ainult üheskoos pingutades saame olla kindlad, et hiljaaegu Tallinna tänavapilti tulnud ja vastakaid arvamusi tekitanud hiigelfotod puruks pommitatud majadest ei saa reaalsuseks. Piiripealsete aktsioonide puhul ei ole õigeid ega valesid seisukohti, kuid olen veendunud, et autorite eesmärk ei olnud hirmu külvata, vaid manada silme ette pilt, mis juhtub, kui…
Euroopa kaitsmine on esmajoones Euroopa enda asi. NATO on küll maailma suurim sõjaline jõud, kuid me ei saa kõiges loota USA peale. Siinkohal mõistan ka Donald Trumpi, Ameerika ilmselt tulevast riigipead, kes rõhutas teiselpool ookeanikallast Euroopa poole kiigates, et enne kui mulle traati tõmbate, makske oma arve.
Ukrainale abi andmine sellises mahus, mis võimaldaks tekitada ülekaalu nii maal, merel kui ka õhus, on Euroopa riikidele jõukohane, kuid eeldab püksirihma pingutamist. Nõustun president Karisega, et mida tõsisemalt me seda võtame, seda rohkem on rahul võimalust. Laiendaksin seda mõttekäiku tervele Euroopale. Aga kas me oleme selleks päriselt valmis?
Comments are closed.