Oli äärmiselt tänuväärne, et endine tippkorvpallur ja praegune rahvasaadik Tanel Tein võttis
Riigikogus vedada olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua
medalid ja panna lapsed liikuma” arutelu, mille fookuses olid spordivaldkonda eraraha
kaasamise võimalused.

Sisutiheda mõttevahetuse raames läks mulle kõige rohkem hinge samuti Kagu-Eestist valitud
saadiku Igor Taro meenutus lapsepõlvest, kus ta avalikult tunnistas, et tal ei olnud spordiga
kõige paremad suhted. Kehalise kasvatuse õpetaja, endine Võru meeskonna tippvõrkpallur
Argo Käpa, selle asemel, et näpuga näidata ja tänitada, leppis Igoriga kokku järgnevas:
noormees kulutab spordile seitse kuni kaheksa korda rohkem aega, kui oleksid kohustuslikud
koolitunnid, ja tunnistusele on garanteeritud hinne “viis”.

Valgal puudub esindusvõistkond
Kui Igor käis kergejõustikutrennis Võrus, harjutasin mina sama ala Raimond Lutsu juures
Valgas. Ka mul on põhjust kasutada ainult ülivõrdeid ja mitmed lõbusad vahejuhtumid on
siiani eredalt meeles ning tunnen uhkust, et treenisin koos hilisema odaviskeässa Magnus
Kirdiga. Nostalgilisevõitu sissejuhatuse eesmärk on taaskord kinnitada, et spordil on inimese
kujunemisloos äärmiselt oluline roll.
Kui rääkida spordivaldkonnast minu kodukoha Valga näitel, siis kahjuks nii rõõmsates
toonides jätkata ei saa. Riigikogu saadikuna olen käinud erinevates Eesti piirkondades
väljasõidul ja tahest tahtmata kipun paljusid asju võrdlema just Valgaga. Olen näiteks
positiivselt kade Kärdla (3000 elanikku) inimeste peale, kelle kasutada on kaasaegne
spordihoone maksumusega 10 miljonit eurot koos kahe jalgpalliväljakuga. 15 000 elanikuga
Valgal aga millegi võrdväärsega hoobelda ei ole. Kuus aastat tagasi ostis vald legendaarse
Jaanikese Motokeskuse, kuid midagi mõistlikku ei ole suudetud sellega teha. Ujula meil küll
on, kuid spaamõnusid käivad inimesed nautimas valdavalt Tõrvas.

Suureks puuduseks on ka see, et Valgal ei ole tugevat esindusvõistkonda. Kui Võrus teeb
suuri tegusid kohalik võrkpallimeeskond ja Põlvat hoiab spordikaardil käsipall, siis Valga
inimestel ei olegi kellelegi kaasa elada. Esiletõstmist väärivad ka maadlejad, kuid paraku ei
ole tegemist alaga, millele saaksid kohalikud inimesed iganädalaselt kaasa elada.

Minu hinnangul ei ole Valga vallajuhid piisavalt pingutanud nii sporditaristu investeeringute
kui ka spordielu aktiivsuse tõstmise nimel. Tean, et Rae vallas on kohalik spordisari
ülipopulaarne ja kogukonda ühendab läbi spordi ka Tõrva vald – sportmängud on
kogukondlik spordisündmus, kus läbi võistlemise erinevatel võistkondlikel aladel pakutakse
kohalike külade, ettevõtete, klubide ja sõpruskondade võistkondadele aktiivset ning lõbusat
sportimisvõimalust.

Külastasin huvi pärast Valga Sport veebilehte ja rubriigile “Kalender” klikates avanes
murettekitav vaatepilt. Käesoleva aasta ürituste nimekirjas on ainult neli sündmust: kaks
märtsis ja kaks aprillis. Kui Valga valla allasutus valdkonda nii ükskõikselt suhtub, siis pole
imestada, et omavalitsuse sport mõlemat jalga lonkab.

Panustame lasteaedadesse
Valga vallajuhtidel puudub spordi osas visioon. Vähim, mida me kohalikul tasandil teha
saame, on seista selle eest, et meie lastel tekiks varakult liikumisharjumused. Kurb tõde on
see, et sport on suuresti kasutamata võimalus Eesti rahva tervises. Liikumisaktiivsus Eestis on
väga madal. WHO soovitab noortele ühte tundi päevas ja täiskasvanutele kahte ja poolt tundi
mõõdukat või isegi nahka märjaks ajavat liikumist nädalas. 2021. aastal liikus niimoodi ainult
25% Eesti 7–17-aastastest ja alla 10% täisealisi.

Tegevusetusel on ka tulemus. Teismeeaks on ülekaalus 25% poisse ja 15% tüdrukuid. 15–69-
aastastest on ülekaalus 60% ja 24% on rasvunud. Üle 65-aastastest on Eestis kehaliselt
aktiivsed vaid mõnel korral kuus või üldse mitte 70%. Ainult 30% üle 65-aastastest liigub
rohkem kui mõnel korral kuus.

Liikuvale eluviisile pannakse alus lasteaias. Seega teen ettepaneku, et Valga võiks võtta
eesmärgiks olla oma lasteaedadega sportimisharjumuste poolest ülejäänud Eestile eeskujuks.
Küll siis sirguvad meil uued alfredneulandid, magnuskirdid, greteudrased ja tanelvisnapid.

Ilmselt käis paljude Eesti elanike sisemusest läbi jõnksatus, kui meile esitleti värsket statistikat rahvaarvu kahanemise kohta. Uudistega igapäevaselt kursis olevatele inimestele ei saanud see üllatusena tulla, sest rekordmadalast sündimusest on juba üksjagu kirjutatud.

Tegelikult olid ohumärgid üleval juba aastaid tagasi, sest numbrid näitasid selgelt, et Eesti elanikkond kasvab eelkõige sisserände arvelt ning loomulik iive on püsinud pikka aega negatiivne. Mida siis teha, et põlisrahvas jääks püsima ning tagatud oleks põhiseaduses välja toodud eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade?

Laseme Exceli tabelist lahti

Ma kindlasti ei nõustu radikaalsete seisukohtadega, mille kohaselt tuleks lastetuid peresid kas siis suurema maksukoormuse või muude piiravate tingimustega karistada. Hirmu külvamise ja käskiva kõneviisi asemel tuleb panustada kindlustunde loomisesse. Riik peab oma sammudega näitama, et laste saamine kuulub prioriteetide hulka ning siinkohal ei pea ma ainult silmas peretoetuste tõstmist.
Kuigi ka peretoetustel on oluline roll, sest vaid vähesed saavad igapäevakulude tasumisega hakkama vaid ühe vanema palgast. Küll olen aga seisukohal, et kõiki lapsi tuleks võrdselt väärtustada, sest alles pärast esimest last saab tulla teine ning väita, et Juhan on kallim kui Mari, tundub mulle pentsik. Peretoetuste kehtiva süsteemmi nõrgaks kohaks on see, et keskendutakse peamiselt paljulapselistele peredele.
Koroonaviiruse tingimustes panustasid paljud asutused kaugtöö võimaluste arendamisse ja kuigi praegu tahetakse järjest rohkem inimesi kodudest kontoritesse tagasi tuua, annab see paindlikum töövorm kindlasti väikeseid lapsi kasvatavatele peredele parema tasakaalu töö- ja pereelu ühendamiseks. Paraku leidub ka vastupidiseid näiteid. Hiljuti sai Postimehest lugeda, kuidas suure riigiettevõte emapuhkuselt naasnud töötajale pakuti madalamat ametikohta, kus ta pidi 1,5-aastase lapse kõrvalt olema kättesaadav 24/7. Kui juba miljonitega opereeriv riiklik ettevõte ei hooli noortest emadest, siis mis signaali annab see tervele ühiskonnale?

Üheks oluliseks riigipoolseks toeks on kahtlemata üürielamute rajamine. Mul on hea meel, et taristuminister Vladimir Svet on selle võtnud üheks oma südameasjaks ning loodetavasti kuuleme juba õige pea reaalsetest sammudest selles suunas. Olgem ausad, väikelinnades ja maapiirkondades on elamufond vananenud ning pangad ei ole valmis arendajatele näiteks uue kortermaja ehituseks mõistlikel tingimustel laenu andma. Turutõrke piirkonnas on riigi kohustus sekkuda, et hoida elu igas Eestimaa piirkonnas, mis on oluline ka julgeolekuvaldkonna seisukohast lähtudes.
Reformierakonna poliitikutele meeldib rääkida erinevatest majandusnäitajatest nagu tasakaalus riigieelarve, tööjõu tootlikkus ja keskmine palk. Võib-olla peaksime end Exceli tabelist lahti laskma, sest karjäärile ja rahale keskenduv ühiskond ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Võtame näiteks Lõuna-Korea, mis asub kõrge elatustasemega riikide edetabelis 20. koha piirimail ja mis on maailmakuulus oma kõrgtehnoloogiliste ettevõtete poolest. Karm tõde on aga see, et tegemist on maailma kõige madalama sündimusega riigiga, kus sündimuskordaja on langenud alla 1 lapse naise kohta. Olles ise rohkem kui 50 miljoni elanikuga riigis käinud saan kinnitada, et Eesti riik jätab oma olemuselt lapsesõbralikuma mulje – Lõuna-Koreas leidub näiteks söögikohti, kuhu ei tohi lapsega minna. Ja asjaolu, et Hiina rahvaarv langeb kolmandat aastat järjest, ei paku ka vähemalt mulle lohutust.

Riigil peab majanduses olema suurem roll

Senine praktika ja tagasiside näitab, et kõige parema tulemuse toovad kombineeritud meetmed, milles on ühendatud rahaline toetus, peresõbralikud töötingimused ja kvaliteetsed lastehoiuteenused. Sotsiaaldemokraadid teevad koalitsioonis olles tõsiseid pingutusi, et liberaalsusele kalduvas valitsuses inimnäolist poliitikat teha. Liberaalne maailmavaade tähendab muuhulgas seda, et igaüks seisab iseenda eest, mis muuhulgas suurendab individualismi ja kapseldumist.
Praegused majandusnäitajad ütlevad selgelt, et Eesti peab kurssi muutma nii, et riigil oleks suurem roll ja jõukusest saaks osa kõik, mitte vähesed. Keskmine palk Eestis küll suureneb ja pangahoiuste maht kasvab, kuid kurb on see, et rikkus koondub järjest väiksema ühiskonnagrupi kätte ning see asjaolu rahva püsimajäämisele kaasa ei aita. Laste edukus sõltub järjest rohkem vanemate rahakoti paksusest.
Lõpetuseks julgustan pisipoja vanemana kõiki perelisa saama, sest oma kogemuse põhjal saan kinnitada, et ühiselt koos veedetud aeg ja positiivsed emotsioonid kaaluvad üles mõningased lastekasvatamisega seotud väljakutsed.

“Rikas pole mitte see, kel on palju, vaid see, kes palju annab”. Nii on öelnud saksa-ameerika
filosoof Erich Fromm. Tema sõnad meenusid mulle, kui sotsiaaldemokraatide eestvedamisel
jõudis Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis pöörab rohkem tähelepanu nendele
omavalitsustele, kus on suurem eakate inimeste osakaal, ning mis näeb ette, et jõukamad linnad
ja vallad annavad selleks mõnevõrra suurema panuse. Rahvakeeli on selle hellitusnimeks saanud
Robin Hoodi eelnõu.

Mul on hea meel, et eelnõu läbis kolmapäeval Riigikogus esimese lugemise ja loodetavasti
saame selle veel selle kuu jooksul lõplikult heaks kiita. Loomulikult toob iga seadusemuudatus
kaasa erinevaid reaktsioone, kuid endise Valga vallavanemana ja Kagu-Eestist valitud saadikuna
leian, et see algatus suurendab äärealade omavalitsuste eelarvet ja aitab hoida elu maapiirkonnas,
kus elanikkond väheneb ja vananeb. Loomulikult mõistan Tallinnast ja Tartust ning neid
ümbritsevatest omavalitsustest kostvaid nurinaid, kuid leian, et omavalitsusjuhid peaksid tajuma
ka suuremat pilti. Alljärgnevalt püüan selgitada, miks on vaja omavalitsuste rahastamist
õiglasemaks muuta.

Teenused peavad säilima
Eestis on regionaalne ebavõrdsus lubamatult suur, kahe kümnendi jooksul on väljaspool Harju ja
Tartumaad elanike arv vähenenud umbes viiendiku võrra. Ligi kolmandik on vähenenud lapsi ja
tööealisi, kuid samal ajal on kasvanud üle 65aastaste arv. Samuti on maakonniti võrreldes
palkade erinevused suured ega ole 20 aastat vähenenud. Kõrgepalgalised töökohad ja jõukus on
koondunud Harjumaale ning Tartu piirkonda. See on viinud olukorrani, kus kohalike
omavalitsuste rahaline võimekus arendada teenuseid ja elukeskkonda on väga erinev. Me ei saa
lubada olukorda, kus väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi peavad omavalitsused
rahapuuduse tõttu sulgema koole, lasteaedu ja raamatukogusid. Inimesed vajavad igal pool Eestis
samaväärseid kohalikke teenuseid. Nende pakkumine ei tohi sõltuda omavalitsuse asukohast või
suutlikkusest. Seda ei saa lubada ka põhiseaduse sotsiaalriigi põhimõte. Me ei saa lihtsalt istuda ja kõrvalt vaadata, kuidas äärealadel ja ka mõnel pool maakonnakeskustest elu hääbub ning
noored kolivad mujale.

Antud eelnõu ei ole kindlasti ainus imerohi selle vastu, kuid aitab olukorda sellistes
omavalitsustes leevendada. Omavalitsuste-vahelist rahalist ebavõrdsust peaks tasakaalustama
tasandusfond, kuid kuna riigieelarve on suures defitsiidis, ei ole võimalik riigieelarve tulude
arvelt tasandusfondi suurendada. Seetõttu näebki eelnõu ette tulumaksu ümberjagamise, millega
suurendame vähem tulukate omavalitsuste tulusid. Samal ajal ei kärbita tulukamate
omavalitsuste reaalseid tulusid, vaid tulevikus laekuva tulumaksu kasvutempot.

Lisaraha mingu lastele
Järgmisest aastast suurendatakse järk-järgult residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt
eraldatavat tulumaksuosa ja vähendatakse samal ajal neile muust maksustatavast tulust
eraldatavat tulumaksuosa, kuni 2027. aastaks on mõlemad võrdselt 10,23% füüsiliste isikute
brutotulust. Sellega tõstame suurema eakate osakaalu ja väiksema tööealiste keskmise
sissetulekuga omavalitsuste tulusid ning tagame kõikidele omavalitsustele laiapindsema
tulubaasi kasvu.

Lisaks nähakse tulumaksu laekumise muudatusega kaotavatele omavalitsustele ette tulubaasi
vähendamine aastane lagi, näiteks tuleval aastal ei saa ühegi omavalitsuse tulumaksu laekumise
kasvu vähendamine olla suurem kui 1,5%. Seda ületav vähendamine kompenseeritakse perioodil
2025–2035. Nii on tulubaasi ümberkorralduse tegeliku mõju jaotumine 11 aastale. Seega on
tegemist olulise regionaalpoliitilise sammuga, et ka väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi
oleks heal tasemel teenused ning kõikjal Eestis oleks võrdselt hea elada.

Valga vald on antud muudatuse üks suuremaid võitjaid. Tuleval aastal suureneb valla eelarve
232 000 ja 2026. aastal rohkem kui poole miljoni võrra. 2029. aasta pluss on koguni üle 900 000
euro. Südamest loodan, et vallajuhid kasutavad lisaraha targalt ja elanike huvidest lähtuvalt.
Esmajoones tuleks loomulikult loobuda plaanist sulgeda kodutute loomade varjupaik. Pikemas
vaates kasutaksin lisanduvaid vahendeid laste heaolu tõstmiseks, olgu selleks siis haridusse ja
huviringidesse panustamine või uute mänguväljakute rajamine. Usun, et ilusad mälestused
lapsepõlvest aitavad hoida kodukohaga tugevat sidet ka täiskasvanuikka jõudes.

Kuigi Eesti majandusel ei ole praegu parimad ajad, tasub siiski meeles pidada, et meie riik
kuulub inimarengu näitajate poolest maailmas kõrge inimarengutasemega riikide hulka. Koos jõukuse kasvuga on muutumas ka meie mõttelaad, mille kohaselt hoolitseme järjest rohkem selle
eest, et nõrgemaid ei jäeta maha. Järgime seda põhimõtet nii üksikisiku kui ka omavalitsuste
tasandil ja peame meeles loo alguses välja toodud Erich Frommi mõttekäiku.

Eesti Vabariigi aastapäeva üritused pakuvad muuhulgas võimaluse võrrelda ka peaministri ja ametisoleva presidendi kõnesid. Eesti riigi sünnipäeval ei ole kohane keskenduda päevapoliitikale ja tänitamisele. Aga ometi jäi Kaja Kallas oma varasemale stiilile kindlaks. Reformierakonna juhatuses vastu võetud otsus olla oma retoorikas – just retoorikas, sest oma sisemusest on aastate jooksul kogunenud nipsakust keeruline välja tõugata – alandlikum ja mõistvam, ei olnud veel valitsusjuhile kohale jõudnud. Võimalik, et erakonna esimees puudus tollelt koosolekult.

President Alar Karise kõne oli väärikam ja sügavam. Ta ei otsinud õigustust enda väljaütlemistele ega näidanud verbaalselt näpuga nende suunas, kellega tema seisukohad ei kattu. Ta väljendas mõistmist ja teiste arvamuse austamist. Vabariigi sünnipäeval tuleb mina-vorm asendada meie-vormiga.

Olgem eeskujuks tegude ja vaimujõuga

Riigikogu väliskomisjoni liikmena soovin keskenduda eelkõige kõne julgeolekut puudutavale osale. President Karis võinuks julgemini välja öelda, et Eesti riigi iseseisvuse ja püsimajäämise nimel peame olema valmis loobuma heaoluriigiga – meie SKP jääb Euroopa Liidu keskmisele alla, kuid globaalses mastaabis võime end edukaks pidada küll – kaasas käivatest hüvedest ja eelkõige jõukama elanikkonna jaoks harjumuspäraseks saanud mugavustest. Olgu selleks näiteks siis tass vahule aetud piimaga kohvi, sõmera koorikuga makroon või uusim nutitelefon. Tegemist ei ole meie esmavajadustega ning kui suurema panustamise nimel tuleb need mõneks ajaks kõrvale jätta, siis ei ole praegu õige hetk nina krimpsutada.

Peame ise, vabatahtlikult endale mugavustsoonist väljatulemise ärritajaid otsima. Kui idast tulev suurtükituli Eesti poole teel on ning meie ainsaks vastumürgiks on kätelaiutamine ja liitlaste peale lootmine, siis on lootusetult hilja. Meenuvad reedeses “Aktuaalses kaameras” kolonel reservis Hannes Toomsalu poolt öeldud sõnad, et Lääs on end erakordselt nõrgana näidanud. Olgem neile eeskujuks oma tegude ja vaimujõuga.

Kirjutan neid ridu kodukohast Valgast. Piirilinna elanikega vahetult suheldes kumab läbi mure, et julgeolekusse panustades ja eelarvetasakaalu poole rühkides on kaugema kandi rahvas ära unustatud. Siinkohal tuleb nõustuda riigipeaga, kes tõi välja, et kaitsekulud ei saa õhukeseks lihvida teisi elualasid. Vähemalt suurt osa Kagu-Eesti elanikke valdab tunne, et nad on jäetud üksinda. Eriti tugevalt väljendus see talvetormide aegu, kui elektrikatkestuste likvideerimine üüratu aja võttis. Asjaolu, et pealinn Tallinn asub kolme sõidutunni kaugusel, ei saa olla vabanduseks.

Euroopa peab jalad kõhu alt välja võtma

Ainult üheskoos pingutades saame olla kindlad, et hiljaaegu Tallinna tänavapilti tulnud ja vastakaid arvamusi tekitanud hiigelfotod puruks pommitatud majadest ei saa reaalsuseks. Piiripealsete aktsioonide puhul ei ole õigeid ega valesid seisukohti, kuid olen veendunud, et autorite eesmärk ei olnud hirmu külvata, vaid manada silme ette pilt, mis juhtub, kui…

Euroopa kaitsmine on esmajoones Euroopa enda asi. NATO on küll maailma suurim sõjaline jõud, kuid me ei saa kõiges loota USA peale. Siinkohal mõistan ka Donald Trumpi, Ameerika ilmselt tulevast riigipead, kes rõhutas teiselpool ookeanikallast Euroopa poole kiigates, et enne kui mulle traati tõmbate, makske oma arve.

Ukrainale abi andmine sellises mahus, mis võimaldaks tekitada ülekaalu nii maal, merel kui ka õhus, on Euroopa riikidele jõukohane, kuid eeldab püksirihma pingutamist. Nõustun president Karisega, et mida tõsisemalt me seda võtame, seda rohkem on rahul võimalust. Laiendaksin seda mõttekäiku tervele Euroopale. Aga kas me oleme selleks päriselt valmis?

Rahvusvahelisel üldsusel, sealhulgas ka Eestil tuleb Venemaa tuntuima opositsionääri Aleksei Navalnõi surmale – nimetagem juhtunut hetkel nii – proportsionaalselt reageerida.

Loodetavasti ei piirdu praegu Müncheni julgeolekukonverentsil viibivad riigijuhid pelgalt hukkamõistva avaldusega, vaid jõutakse ka reaalsete tegudeni.
Kõige tõhusam meede oleks, kui demokraatiast lugu pidavad riigid lepiksid erakorraliselt kokku Ukrainale saadetava sõjalise abi märkimisväärses suurendamises. Tugev sõjaline vastulöök Venemaale on efektiivseim vastumürk Putini režiimile. Välispoliitika analüütikud arutlevad, kas Navalnõiga juhtunu paneb ka Türgi presidenti Recep Tayyip Erdogani ja Ungari liidrit Viktor Orbánit oma tegevuses korrektiive tegema. Ma seda väga ei usu, jätkatakse egoistlikult vaid isiklikest huvidest lähtuvalt.
Putini algselt 12. veebruariks kavanatud visiit Türki lükati teadmata põhjustel küll edasi – mitte ei tühistatud -, kuid julgen pakkuda, et lähitulevikus see siiski aset leiab.

Selge on see, et Navalnõi oli Putinile pinnuks silmas ja pikka perspektiivi silmas pidades tuli temast vabaneda. Oluline oli leida õige ajastus ja Müncheni julgeolekukonverents, kus kohapeal viibib ka Navalnõi abikaasa Julija Navalnaja, sobis selleks ideaalselt. Võimalikud ohutekitajad oli tarvis likvideerida, et välistada võimalus lasta korduda Nelson Mandela juhtumil, kus ligi kolm kümnendit Lõuna-Aafrika Vabariigi vanglates viibinust sai hiljem riigi president ja rahvusvahelisel tasandil üks autoriteetsemaid inimõiguslasi.

Lähenevate presidendivalimiste eel ei taha Putin jätta midagi juhuse hookeks. Ta leidis protseduurilise põhjuse, miks ei saa kandideerida endine ajakirjanik ja Tveri oblasti Rževi linnaduuma liige 2019-2022 Jekaterina Duntsova. Rahu ja demokraatlikke protsesside nimel kampaaniat teinud Duntsova oleks vaevalt võidu nimel kaasa rääkinud, kuid ilmselt pelgas Putin, et profiililt temast tugevasti eristuv 40-aastane blond naine oleks kogunud kena häältesaagi, mis andnuks talle tulevikuks tugeva poliitilise vundamendi. Oht tuleb likvideerida juba eos, et ei korduks Navalnõi vol 2! Hoopis praktilisem on võtta mõõtu mõne elukogenud meesterahvaga.
Kõige selle taustal tuleb tõsiselt suhtuda ka Venemaa siseministeeriumi algatatud kriminaalasja peaministri Kaja Kallase ja riigisekretäri Taimar Peterkopi vastu. See, et nimetatud isikud on kuulutatud tagaotsitavaks, näitab selgelt, et Putin on valmis kõigeks.

Mida peaks tegema Eesti? Teen ettepaneku korraldada Riigikogus avalik arutelu diplomaatiliste suhete teemal Venemaaga. Saatkonnad on Moskvas ja Tallinnas küll avatud, kuid isikkoosseis on viidud miinimumini, et täita vaid hädapäraseid ülesandeid. Kas peaksime sellele üldse lõpu tegema? Kas lõpetada turismireisid Venemaale? Ja nullida kaubavahetus idanaabritega täielikult? Need küsimused on omandanud kujunenud olukorras uue tähenduse.

Ja läinud ta oligi… Eesti poliitmaastiku viimaste kuude põletavaim küsimus sai täna keskpäeval Riigikogu aseesimehe kabinetis vastuse – Jüri Ratas astub sammu tsentrist paremale ja liitub Isamaaga. Minu pikem vestlus Jüriga toimus kümmekonna päeva eest, kui ta Võrumaale kohtumisele sõites mulle Tartuni küüti pakkus.

Ajakirjandus, kasutades tugevat kujutlusvõimet, sidus Jüri automaatselt Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, millega ma olin aasta alguses liitunud. Tõde on aga see, et jätsin tol nädalal auto Tartusse ning kasutasin pealinna ja pealinnas liikumiseks ühistransporti. Päris mugav on. Loomulikult rääkisime kahe tunni jooksul poliitikast, aga ka paljust muust. Jüri tundis siirast muret Keskerakonna tuleviku pärast ja ebalev hoiak andis märku, et ta alles püüab tulevikku puudutavad otsused enda jaoks selgeks mõelda. Leppisime kokku, et ükskõik, kuhu elu meid ka ei suunaks, vaatame kohtudes üksteisele otsa ja teretame.

Terrasel on põhjust muret tunda
Paljud võib-olla ei mäleta, et Jüri Ratas on varemgi Keskerakonnast lahkumise mõtteid mõlgutanud. Edgar Savisaarega raksu minnes oli ta lähedal liitumisele Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Lootsin, et ta astub toona pooleli jäänud sammu nüüd, kuid Jüri otsustas teisiti. Jüri-sugusel poliitilisel raskekaallasel oli ilmselgelt häid valikuid rohkemgi, aga ju ta kuulas südame häält.
Jüril oli praktiliselt võimatu Keskerakonnas jätkata, peaaegu kõik tema lähimad liitlased on leidnud endale uued poliitilised perekonnad, uued väljakutsed. Julgen kinnitada, et ükski pärast erakorralist kongressi Keskerakonnast lahkunud poliitik ei teinud seda otsust kerge südamega. Ühiseid mälestusi, ühiseid töövõite ei saa niisama kergelt puruks rebida. Eriti veel Jüri, kes kuulus Keskerakonda rohkem kui 23 aastat, olles seitse neist erakonna esimees ja rohkem kui neli aastat peaminister. Edgar Savisaar on öelnud, et uusi boroditšeid tehakse Keskerakonnas üheksa kuuga. Kujunenud olukorras see põhimõte ei kehti – on ainult üks Jüri Ratas.
Aga miks valis Jüri siiski Isamaa, kuigi tõsist alternatiivi pakkus ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Euroopa Parlamendi valimistel ei pakkunud kumbki erakond talle esinumbri kohta, kuigi üleriiklikult on Jüri kindlasti populaarsem ja suurema poliitilise kogemusega kui Riho Terras või Marina Kaljurand. Riho Terrasel tasub aga tõsiselt mures olla, sest Jüri energiasalv tundub olevat põhjatu ja ta ei ole harjunud olema number 2.

Riigikogu juhatuses koht kindel
Mõnes mõttes võib ka öelda, et Jüri langetas turvalise valiku. Märtsis valitakse ta suure tõenäosusega tagasi Riigikogu teiseks aseesimeheks, see koht kuulub opositsioonierakonnale. EKRE ja Keskerakond teda loomulikult ei toeta, kuid koalitsioonisaadikud tulevad ilmselt appi juba ainuüksi seetõttu, et Helmed&Co seda kohta ei saaks. Keskerakonnast ei ole võtta tõsiseltvõetavat kandidaati ja neil ei ole praegu ka poliitilist jõuõlga.
Suure tõenäosusega näeme lähinädalatel veel Keskerakonnast lahkujaid, pean eelkõige silmas kohalikke omavalitsusjuhte ja volikogu liikmeid. Poliitiline konjunktuur näitab, et Isamaa suudab juuni alguses toimuvate Euroopa Parlamendi valimisteni liidrikohta hoida ja see annab neile võimaluse heidelda kahe koha nimel. Mis saab Tallinna linnajuhtimisest lähitulevikus, seda on mul raske kommenteerida, aga kui Jüri ei peaks valitama Euroopa Parlamenti, siis on ta suure tõenäosusega aastal 2025 Isamaa linnapeakandidaat.

Kaks aastat kestnud majanduslangus kinnitab kõige ehedamal kujul kanda ka minu kodulinna Valgas – aastakümneid mööblit tootnud tehas Gomab sulgeb uksed ja koondab rohkem kui 60 töötajat. See on löök, millest toibumine võtab kaua aega.

Seetõttu suhtun väga kriitiliselt hea ametikaaslase Andrus Seeme hiljutisse arvamusloosse “Investeeringud peavad andma majandusele uue hoo”. Pealkiri on iseenesest õige, kuid oma kirjutises maalib Reformierakonda kuuluv Seeme Eesti majandusolukorrast sedavõrd ilusa pildi, et hakka või uskuma, et uudised pankrottidest, koondamistest ja töötuse suurenemisest on justkui halb unenägu.

Tippettevõtjate kriitika

Reformierakond räägib küll investeeringute olulisusest, kuid paraku sõnadest tegudeni ei jõuta ja valitsuse juhtivpartneri soovimatus praeguses majanduskriisis ettevõtetele appi tulla, peegeldub numbrites. Registreeritud töötuse määr on kasvanud alates eelmise aasta septembrist ja see on jõudnud 8,2 protsendini ehk rohkem kui 55 000 inimeseni. Maakondadest on negatiivne liider Ida-Virumaa (13,8%), Valgamaa (12% ehk 1300+ töötut) hoida on teine koht.

Eesti Panga analüütikute hinnangul on tööturul on raskemad ajad veel ees, sest ekspordi ja töötleva tööstuse langus jõuab töökohtadeni viitega. Ettevõtjatel on kasumid hakanud vähenema, tööjõukulu aina suureneb. Ühel hetkel tuleb piir ette, kus natuke jõude istuv tööjõud, sellest tuleb lihtsalt loobuda. Reformierakondlased käivad justkui klappidega ringi ega taha seda kõike tunnistada.

Äripäeva küsitlusele vastanud arvamusliidrid leiavad, et lähikuudel läheb kõigil raskemaks ja vilets poliitiline juhtimine süvendab üldist ebakindlust. Oleg Grossi sõnul peaks riigivalitsemine lähtuma meie inimeste ja ettevõtete huvidest, paraku näitab praktika vastupidist. Ellex Raidla advokaadibüroo asutaja ja nõunik, taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister Jüri Raidla on aga veel resoluutsem, kui ütleb, et Toompeal on valitsejatele võim pähe hakanud. Sääraseid negatiivseid noppeid leiab ajakirjandusest hulgaliselt.

Gomabi pankrott mõjutab kaudselt ka teisi Valga ettevõtteid. Näiteks meie transpordisektoris tegutsev pereettevõte transportis nende mööblit Saksamaale, nüüd jäävad autod (loodetavasti ajutiselt) tühjaks. See on muidugi tühine mure võrreldes olmeprobleemidega, millega peavad silmitsi seisma töökoha kaotavad tublid inimesed.

Igapäevaselt firmajuhtimisega tegelev isa tunnetab Reformierakonna töö “vilju” omal nahal väga hästi. Alates käesolevast aastast tõusid märkimisväärselt veoauto teekasutustasu määrad ning alates 1. maist suureneb kütuseaktsiis 7%, maagaasiaktsiis 20% ja elektriaktsiis 45%. Kõik need hinnasisendid liidetakse kaupade ja teenuste maksumusele, mis jäävad tarbijate kanda.

Aga inimesed hääletavad jalgadega. Gomabi juht Göran Valdemar Sjöholm tunnistas, et Eestis valmistatud mööbel on niivõrd kallis ja see käib sakslase rahakotile üle jõu. Näiteks ettevõtte igakuine elektriarve küündis 65 000 euroni – valitsuse võimuses on tööstustele energiakandjate hinnaküsimuses appi minna, kuid seda võimalust ei ole kasutatud.

Jõukad panustagu rohkem

Selle asemel, et ettevõtteid keerulisel ajal toetada ja majanduse vereringet elavana hoida – sotsiaaldemokraadid on teinud mitmeid vastavasisulisi ettepanekuid -, eelistab riik neile ise palka (loe: töötutele mõeldud toetusi) maksta. Leian, et see ei ole tark valik.

Riigieelarve tasakaal on oravate jaoks kujunenud pühaks lehmaks, mille nimel ollakse valmis kõigeks. Peaasi, et Excel korras oleks. Jõukatele on vaja teha tulumaksureformi näol rahaline kingitus, tavainimene vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ka õpetajate streiki ei suuda Reformierakond ära hoida hoolimata sellest, et viis parlamendierakonda kuuest seda nõuavad.

Asjatundjad on juba ammu rääkinud, et praegune maksusüsteem ei ole jätkusuutlik ja heaoluühiskonda sellega ei ehita. Ka Bolti asutaja ja tegevjuht Markus Villig ütles eelmisel neljapäeval eetris olnud saates “Esimene stuudio”, et riigil ei ole võimalik end rikkaks kärpida ja praeguses olukorras tuleks panustada kontratsüklilistele investeeringutele.

Toetan sotside esimehe Lauri Läänemetsa mõtet, et iga inimene, kes teenib üle 5000 euro kuus, võiks maksta täiendavalt 200 eurot makse. Sel juhul oleks raha nii õpetajate palgatõusuks kui veel paljuks muuks. Valikute küsimus.

Viimase kahekümne aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga inimeste osakaal nii laste, noorte kui ka täiskasvanute hulgas järk-järgult suurenenud. Ülemäärase kehakaaluga väikelapsi on kuni kümme protsenti. Algkooliõpilaste hulgas on ülekaaluline või rasvunud aga juba peaaegu iga kolmas. Noorte, 11- kuni 15-aastaste õpilaste seas on ülekaaluline iga viies ja kuni 65-aastase täiskasvanute seas iga teine inimene.

Need on ametlikud andmed ja kättesaadavad kõigile, aga ilmselt on neist mööda vaadanud Reformierakond ja nende värske kultuuriminister Heidy Purga. Miks muidu on ta heaks kiitnud kava võtta Eesti Koolispordi Liidult (EKL) ja Eestimaa Spordiliit Jõudilt ära kokku pool miljonit eurot. Seda kõike tehakse ajal, kui tähistame Kultuuriministeeriumi enda egiidi all liikumisaastat!

Kõik, kes poliitikat jälgivad, saavad ju aru, et kõik kärped teenivad vaid üht eesmärki – viia ellu Reformierakonna 500 miljonit eurot maksev tulumaksureform, mis teeb märkimisväärse rahalise kingituse jõukatele. Kui 2500-eurose kuupalgaga inimene võidab sellest 106 eurot kuus, siis 1200 eurot teeniv töötaja “võidab” 6 senti kuus. Kagu-Eestis muide on mediaanpalk veidi üle 1200 euro.

Hoop koolispordile

Tagasi spordi juurde. Ei ole vaja pikalt seletada, kui olulist rolli omab EKL meie spordielus – nimi ütleb kõik. Spordis võistlemine paneb lapsi seadma eesmärke, panustama oma aega ja vaeva ning arendab neis enesekindlust, mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse. Spordis võistlemine aitab lastel õppida eluks vajalikke oskusi nagu meeskonnatöö, distsipliin, vastupidavus, järjekindlus, kannatlikkus, juhtimisoskus ja teistega arvestamine. Need on oskused, mis aitavad meie lastel tulevikus edukalt toime tulla igal alal.

Jõudi korraldada on igal aastal omavalitsuste-vahelised tali- ja suvemängud. Tegemist on oodatud üritustega, mis pakub üleriigilist väljundit eelkõige harrastussportlastele. Kodukoha esindamist peavad oluliseks ka tippsportlased ning see tugevdab kogukonnatunnet ja põlvkondadevahelist sidusust. Näiteks tänavu oodatakse Rakverre 28 spordialal võistlema 3000 inimest.

Olen ka ise noorsportlasena ja hiljem vallavanemana Valgat Jõudi mängudel esindanud ning tean isiklikust kogemusest, kui suure õhinaga neid võistlusi oodata. Väiksemate omavalitsuste harrastussportlastel ei ole ülemäära palju võimalusi üleriigiliselt oma võimeid teistega mõõta.

Käesolev juhtum on jätk Reformierakonna valelikule poliitikale, kuid väikese erandiga. Oravate tagatuba on maksutõusude fopaast õppinud ja aimas, et spordilt raha ära võtmine toob kaasa korraliku purgaa. Seetõttu anti asjasse puutuvatele isikutele kärpeplaanist teada vahetult enne jaanipäeva salamisi lootes, et küll teema jaaniusside ja saapaviskamiste vahele maha kukub. Valearvestus! Samuti tõukas Reformierakonda kuuluv kultuuriminister Heidy Purga mugavalt kõneisikuks asekantsler Tarvi Pürni – küll spordielu peensusi tundev mees musta valgeks räägib. Ega ikka ei räägi küll!

Kultuuriminister vaikib

Tarvi Pürni vastused on olnud pealiskaudsed ja kangutatud ning vägisi jääb mulje, et selget plaani, mis edasi saab, ei ole temalgi. Või siiski – ma ei taha uskuda, et mesijutu taga peitub kava EKL-i ja Jõudi tegevus sootuks lõpetada.

Reformierakonna valimiseelne spordipeatükk on õhem kui kudend lest, kuid ometi leiab sealt järgmise rea: “Riik peab tegelema võimaluste pakkumisega aktiivse eluviisi harrastamiseks, et meie inimesed oleksid terved ja aktiivsed kogu oma elukaare vältel.” Ja otseloomulikult ei leia me oravate valimisprogrammist ega koalitsioonilepingust punkti, mis seab eesmärgiks Jõudi ja EKL-i tegevuse koomale tõmbamise. See on järjekordne näide, et Reformierakond vilistab nii valijatele antud lubadustele kui ka koalitsioonilepingule ning talitab nii, nagu ise heaks arvab. Spordirahvast on hea kiusata, sest neil ei ole kombeks plakatitega tänavatele tulla. Pealegi on sportlased harjunud kannatama ja vähesega leppima.

Kes hakkab edaspidi korraldama üleriigilisi koolidevahelisi võistlusi? Mis saab omavalitsuste tali- ja suvemängudest? Kuidas panustab valitsus rahvatervise arengusse? Nendele küsimustele peab kiiremas korras andma selged ja konkreetsed vastused kultuuriminister.