Ilmselt käis paljude Eesti elanike sisemusest läbi jõnksatus, kui meile esitleti värsket statistikat rahvaarvu kahanemise kohta. Uudistega igapäevaselt kursis olevatele inimestele ei saanud see üllatusena tulla, sest rekordmadalast sündimusest on juba üksjagu kirjutatud.
Tegelikult olid ohumärgid üleval juba aastaid tagasi, sest numbrid näitasid selgelt, et Eesti elanikkond kasvab eelkõige sisserände arvelt ning loomulik iive on püsinud pikka aega negatiivne. Mida siis teha, et põlisrahvas jääks püsima ning tagatud oleks põhiseaduses välja toodud eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade?
Laseme Exceli tabelist lahti
Ma kindlasti ei nõustu radikaalsete seisukohtadega, mille kohaselt tuleks lastetuid peresid kas siis suurema maksukoormuse või muude piiravate tingimustega karistada. Hirmu külvamise ja käskiva kõneviisi asemel tuleb panustada kindlustunde loomisesse. Riik peab oma sammudega näitama, et laste saamine kuulub prioriteetide hulka ning siinkohal ei pea ma ainult silmas peretoetuste tõstmist.
Kuigi ka peretoetustel on oluline roll, sest vaid vähesed saavad igapäevakulude tasumisega hakkama vaid ühe vanema palgast. Küll olen aga seisukohal, et kõiki lapsi tuleks võrdselt väärtustada, sest alles pärast esimest last saab tulla teine ning väita, et Juhan on kallim kui Mari, tundub mulle pentsik. Peretoetuste kehtiva süsteemmi nõrgaks kohaks on see, et keskendutakse peamiselt paljulapselistele peredele.
Koroonaviiruse tingimustes panustasid paljud asutused kaugtöö võimaluste arendamisse ja kuigi praegu tahetakse järjest rohkem inimesi kodudest kontoritesse tagasi tuua, annab see paindlikum töövorm kindlasti väikeseid lapsi kasvatavatele peredele parema tasakaalu töö- ja pereelu ühendamiseks. Paraku leidub ka vastupidiseid näiteid. Hiljuti sai Postimehest lugeda, kuidas suure riigiettevõte emapuhkuselt naasnud töötajale pakuti madalamat ametikohta, kus ta pidi 1,5-aastase lapse kõrvalt olema kättesaadav 24/7. Kui juba miljonitega opereeriv riiklik ettevõte ei hooli noortest emadest, siis mis signaali annab see tervele ühiskonnale?
Üheks oluliseks riigipoolseks toeks on kahtlemata üürielamute rajamine. Mul on hea meel, et taristuminister Vladimir Svet on selle võtnud üheks oma südameasjaks ning loodetavasti kuuleme juba õige pea reaalsetest sammudest selles suunas. Olgem ausad, väikelinnades ja maapiirkondades on elamufond vananenud ning pangad ei ole valmis arendajatele näiteks uue kortermaja ehituseks mõistlikel tingimustel laenu andma. Turutõrke piirkonnas on riigi kohustus sekkuda, et hoida elu igas Eestimaa piirkonnas, mis on oluline ka julgeolekuvaldkonna seisukohast lähtudes.
Reformierakonna poliitikutele meeldib rääkida erinevatest majandusnäitajatest nagu tasakaalus riigieelarve, tööjõu tootlikkus ja keskmine palk. Võib-olla peaksime end Exceli tabelist lahti laskma, sest karjäärile ja rahale keskenduv ühiskond ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Võtame näiteks Lõuna-Korea, mis asub kõrge elatustasemega riikide edetabelis 20. koha piirimail ja mis on maailmakuulus oma kõrgtehnoloogiliste ettevõtete poolest. Karm tõde on aga see, et tegemist on maailma kõige madalama sündimusega riigiga, kus sündimuskordaja on langenud alla 1 lapse naise kohta. Olles ise rohkem kui 50 miljoni elanikuga riigis käinud saan kinnitada, et Eesti riik jätab oma olemuselt lapsesõbralikuma mulje – Lõuna-Koreas leidub näiteks söögikohti, kuhu ei tohi lapsega minna. Ja asjaolu, et Hiina rahvaarv langeb kolmandat aastat järjest, ei paku ka vähemalt mulle lohutust.
Riigil peab majanduses olema suurem roll
Senine praktika ja tagasiside näitab, et kõige parema tulemuse toovad kombineeritud meetmed, milles on ühendatud rahaline toetus, peresõbralikud töötingimused ja kvaliteetsed lastehoiuteenused. Sotsiaaldemokraadid teevad koalitsioonis olles tõsiseid pingutusi, et liberaalsusele kalduvas valitsuses inimnäolist poliitikat teha. Liberaalne maailmavaade tähendab muuhulgas seda, et igaüks seisab iseenda eest, mis muuhulgas suurendab individualismi ja kapseldumist.
Praegused majandusnäitajad ütlevad selgelt, et Eesti peab kurssi muutma nii, et riigil oleks suurem roll ja jõukusest saaks osa kõik, mitte vähesed. Keskmine palk Eestis küll suureneb ja pangahoiuste maht kasvab, kuid kurb on see, et rikkus koondub järjest väiksema ühiskonnagrupi kätte ning see asjaolu rahva püsimajäämisele kaasa ei aita. Laste edukus sõltub järjest rohkem vanemate rahakoti paksusest.
Lõpetuseks julgustan pisipoja vanemana kõiki perelisa saama, sest oma kogemuse põhjal saan kinnitada, et ühiselt koos veedetud aeg ja positiivsed emotsioonid kaaluvad üles mõningased lastekasvatamisega seotud väljakutsed.
Comments are closed.