Madis Kallas väärib kohta poliitika punases raamatus. Loodusmaailmas on väljaandes üles loetletud ohustatud liigid ja globaalseid suundumisi hinnates on teosel eeldused mahtu suurendada. Poliitiline punane raamat, mis annaks ülevaate põhimõttekindlatest ja sõnapidavatest ministritest-saadikutest, oleks paraku oluliselt õhem. Aga oma kindel koht oleks seal täna ametist tagasi astunud regionaalministril Madis Kallasel.
Poliitikutel on kombeks võimu teostama asudes suuri sõnu seada (näiteks Pärtel-Peeter Pere lubas, et uuel talvel ei lähe tallinlastel lumelabidat enam vaja, linn hoolitseb kõikide kõnniteede eest ise), kuid vähestel õnnestub neid ka täide viia. Kahetsusväärselt tihti kohtab näiteid, kuidas poliitik oma varasematest väljaütlemistest “välja tagurdab”. Madis on teistsugune poliitik – räägib vähe, kuid üritab sellevõrra rohkem ära teha.
Valijad hindavad julgeid otsuseid
See ei ole esimene kord, kui Madis on julge käigu teinud. Neli aastat tagasi, koroonakriisi alguses astus ta Saaremaa vallavanema kohalt tagasi pärast seda, kui oli lasknud Kuressaares toimuda rahvusvahelisel võrkpallimängul, mis vallandas saarel laiaulatusliku viirusepuhangu. Valijad hindasid Madise otsust ja usaldasid talle kolm aastat hiljem Riigikogu mandaadi.
Saaremaa elanikuna on Madis hästi kursis regionaalpoliitiliste väljakutsetega ning ma ei kahtle, et ministriametisse asudes oli tal siiras soov selles valdkonnas just väiksemate omavalitsuste ja äärealade heaks midagi ära teha. Mäletan, et kogenumad poliitikud vaid muigasid selle peale, sest nad teadsid, et Reformierakonnaga valitsuses olles tuleb regionaalpoliitikaga tegelemiseks betoonseinast läbi murda.
Madis seisis valitsuses selle eest, et täisväärtuslik elu oleks võimalik kõikjal Eestis, mitte ainult suurimates keskustes. Olen Madisega ühel meelel, et riik peab tõsiselt tegelema piirkondliku ebavõrdsuse vähendamise ning omavalitsuse rahastamise jätkusuutlike lahenduste väljatöötamisega, et kõigil linnadel ja valdadel oleks võimalik oma inimestele ka edaspidi head elukeskkonda pakkuda. Kagu-Eestist valitud saadikuna pean ka mina oluliseks, et ääremaad ja väiksemad piirkonnad oleksid atraktiivsed ka noorematele ja tööealistele inimestele, tagamaks jätkusuutliku elu kõikjal üle Eesti. Üha tühjenevad maapiirkonnad on ka selge risk meie julgeolekule. Mida ühtlasemalt on Eesti inimeste ja teenustega kaetud, seda paremini suudame vastu panna ka kõikvõimalikele kriisidele, seda nii sise- kui välisjulgeoleku vaates.
Robin Hood tuleb
Kuigi Madise ambitsioonid olid kahtlemata suuremad, on mul hea meel, et ta suutis oma viimasel kabinetinõupidamisel käima lükata kohalike omavalitsuste rahastamise põhimõtete muutmise, mille valitsus eelmisel nädalal ka heaks kiitis. Omavalitsuste senine rahastusmudel ei vasta enam ammu nende tegelikele vajadustele ja seetõttu piirkondlik ebavõrdsus Eestis kasvab. Linnadel ja valdadel väljaspool suuremaid kasvupiirkondi on üha keerulisem pakkuda inimestele vajalikke teenuseid, kuna pole piisavalt tööealisi inimesi, kelle maksurahast hoida kohalik elu käimas. Väga raske on pakkuda isegi baasteenuseid, mida seadus ometigi neilt nõuab, rääkimata investeeringutest.
Kuigi seadusemuudatus on algusfaasis, loodan, et see saab septembris Riigikogu poolt vastu võetud, nagu kava ette näeb. Robin Hoodi hellitusnime pälvinud algatus pakub nõrgematele omavalitsustele lisarahastust, näiteks minu kodukoht Valga vald saaks tuleval aastal eelarvesse 233 000 ja 2025. aastal üle poole miljoni euro lisaraha.
Sotsiaaldemokraadid leppisid täna õhtul toimunud juhatuse koosolekul kokku, et Madise tööd võiks jätkata Piret Hartman. Ilmselgelt ei saa tal kerge olema, kuid omaltpoolt soovin talle samasugust põhimõttekindlust ja visadust eesmärkide poole liikuda.
Comments are closed.