Lugupeetud istungi juhataja, head riigikogu liikmed!
Jah, Eesti peab olema kaitstud ning riigi julgeolekuvõime vajab pidevat arendamist, aga seda ei saa teha inimestest üle rullides. Usun, et selles osas oleme kõik ühte meelt. Ometi on antud eelnõu hoiatav näide, kuidas me rahva esindajatena ei peaks parlamendis asju ajama.
Olgem ausad, Nursipalu harjutusväljaku laiendamise protsess hakkas viltu vedama juba esimesest sammust. Omavalitsused ja kohalikud inimesed jäeti infosulgu. Võimust võttis teadmatus, tekkisid möödarääkimised ning tõstatus rahva pahameel. Loogilise jätkuna toimusid mitmed meeleavaldused ning alustati allkirjade kogumist. Ja seda ei saa ka pahaks panna, sest kohalikega rääkimise ja kaasamise asemel võttis Reformierakond harjumuspärase positsiooni – meie siit Toompea mäelt teame kõige paremini. See on hoolimatu riigivalitsemine, mida on kahjuks ikka ja jälle viljeletud.
Vahetult enne valimisi juba tundus, et valitsusel on soov teha vigade parandus, kui projektist lasti hetkeks õhk välja. Kuid see jäi vaid silmapetteks, tähtis oli kindlustada valimisvõit 5. märtsi õhtul. Nagu me nädal tagasi ühest tuntud väljaandest lugeda saime, anti ühe liberaalse kodanikuühenduse poolt samuti signaal, et Nursipalu on teema, mida võiks enne valimisi populaarsuse huvides vältida. Sama tehti peaministri enda sõnade kohaselt ju ka maksutõusudega. Kui hääled kokku loetud, ei läinud aga kaua, kui anti mõista, et harjutusväljaku laiendamisega liigutakse kiirkorras edasi.
Kohe nii kiirkorras, et toimuvad ulatuslikud metsaraied, teede-ehitused, riigihanked ning seda kõike ebaseaduslikult. Vabandust – aga mina küll ei ole kuulnud, et haamrilöök oleks kõlanud ning selge otsus oleks sündinud. Lihtsalt jõuga minnakse mööda kehtivast planeerimisseadusest. Sageli kuuleme parlamendisaalis, et Eesti on õigusriik, aga kuhu see oluline põhimõte selle konkreetse eelnõu puhul jääb?
Valitsuse liikmed on oma sõnumites taandanud probleemi 21-le majapidamisele ja rahva rahaga nende kinni maksmisele, unustades ära, et me räägime inimeste kodudest. Tallinnast vaadates on see justkui iga teine majapidamine, aga mida see tähendab inimese jaoks, kes on oma esivanemate poolt ehitatud kodutalus elanud terve oma elu ning on sunnitud sulgema ukse enda järel viimast korda. Riik tuleb ja võtab ning järgmisel hetkel polegi lastelastele näidata paika, kust pärinevad juured, sest alles on vaid maapinnas laiuvad mürsu kraatrid ja liivaväli. Elus on asju, mida ei saa pelgalt rahaga osta ega kinni maksta.
Valitsus on vältinud arutelu, millist mõju avaldab see pikemas vaates Võrumaale ja Kagu-Eestile tervikuna. Võru-, Valga- ja Põlvamaal on tegelikult suurepärane elukeskkond oma kultuurilise eripära, kauni looduse ja kohapeal elavate tegusate inimestega. Nursipalu laiendamise plaan keerab piirkonna senise identiteedi pea peale.
Oleme pingutanud, et tuua Kagu-Eesti kaardile tagasi – lisandunud on uusi töökohti, rohkem avalikke teenuseid ning paljud noored pered on rajanud oma uue kodu. Ikka selleks, et seista vastu täielikule ääremaastumisele. Kui Nursipalu laiendamise plaan sellisel kujul teoks saab, siis astume mitu sammu piirkonna arengus tagasi. Kes on need inimesed, kes soovivad rajada oma elu piirkonnas, kus on kuulda kahurite kõminat? Milliseid arengusuundi ja tulevikuplaane saab seada kohalik ettevõtja? Mis saab kaunist looduskeskkonnast, mis ikka on inimesi piirkonda meelitanud.
See otsus siin Toompea lossi suures saalis sünnib justkui nipsust, aga paarisaja kilomeetri kaugusel avaldab see oma selget mõju ka järgmistele põlvkondadele. Riik ei ole käinud välja selget plaani, millist elukeskkonda inimestele pakutakse? Jah, saime lugeda, et valitsus eraldab neljale Võrumaa omavalitsusele Nursipalu eest kümme miljonit eurot, kuid see on justkui linnukese täitmine, suude vaigistamine, et saaks öelda – kõik on midagi saanud. Kuid sellega ka huvi lõpeb ning pikem perspektiiv, paarikümne aasta vaade – see pole enam justkui kellegi asi.
Meil on sellest kaasusest palju õppida. Inimestega tuleb suhelda ja neid tuleb protsessi kaasata esimesest päevast. Täna ei ole veel lõplikult hilja taastada usaldust riigi ja kogukonna vahel. Teeme paar sammu tagasi ning alustame kaasamisprotsessiga, mis on 21. sajandi kolmandal kümnendil elementaarne. Ja ei maksa arvata, et see ei muuda midagi ning et kohalike jonn jätkub. Tegelikult on mitmeid näiteid, kus pinged eskaleeruvad just siis, kui inimesed tunnevad, et neid pole kaasatud ning riik tuleb ja teeb, mis tahab. Lõppude lõpuks pole inimestega suhtlemata võimalik midagi korda saata. Inimesed ei unusta, pigem jääb põrkuva kaanega pott pliidil podisema ning on kahjuks ainult aja küsimus, millal see kaas surve all pealt lendab.
VAATA VIDEOT ETTEKANDEST SIIT –> https://youtu.be/zHmIL4XCurE
Comments are closed.