24. veebruar 2022, Eesti Vabariigi iseseisvumisest on möödunud 104 a. Tõsi, võiks öelda, et vabad oleme taas olnud vaid 30+ aastat, kuid ilmselgelt teab iga eestlane- eriti minu ealine- mida tähendab vaba ja iseseisev riik. Ma olen sündinud vabas Eestis 1992. a, mistõttu on võitlus oma riigi nimel pigem ajaloos õpitud teooria ja osa meie ajaloost. Pean enda ja oma eakaaslaste nimel tunnistama, et võitlemine enda riigi ja rahva eest on meie jaoks praktikas kauge ja meil puudub sellest täis arusaam. Tõsi, Gruusia ja Vene konflikt 2008. a, Ukraina ja Vene konflikt 2014. a, USA ja Lähis-Ida konflikt 2002+ aastatel on kõik leidnud kajastust meedias ja see kõik omamoodi jätnud vastiku jälje maailma lähiajalukku hävituse ja kannatamise näol. 24. veebruar 2022 läheb ajalukku mitte vaid 104. Eesti iseseisvumise tähtpäevana, kuid kahjuks ka päevana, mil Euroopa ja muu Läänemaailm puutus kokku tõelise kurjusega.
Praeguseks ajahetkeks oleme üle kahe aastakümne elanud 21. sajandis. Vabades esimese maailma riikides on sõda ning lahingud kauged õpikuterminid ning enamus meedia ja inimeste tähelepanust on hõivanud sotsiaalmeedia, uued tehnikavidinad, kuulsuste eraelu, sisepoliitika ja viimased aastad ka koroona. Nagu näha, siis kõik võib muutuda üleöö ja fookus esimese maailma probleemidelt nihkub järsku palju tähtsamatele teemadele- inimelude säilitamine, kodude hävimine, pagulaskriis. Alanud on tõeline SÕDA! Kõik eelpool nimetatu (sotsiaalmeedia, tehnika, kuulsused) tundub kuidagi vähetähtis ja isegi sellele mõtlemine või selle mainimine väär. Mõne tunniga või isegi minutiga muutub minu ümber asuvate inimeste meelestatus ja Ukraina, kuigi geograafiliselt siiski kaugemal, muutub südames pea sama oluliseks kui kodumaa.
Koroonat meedias kajastades on öeldud, et maailm ei saa olema kunagi enam samasugune nagu see varasemalt oli. Alanud Ukraina ja Venemaa sõda kinnitab seda väidet veelgi tugevamalt. Uskumatu. Uskumatu, et praegusel ajastul midagi sellist saab sündida. Pean tunnistama, et enne sõja algust mind väga ei kõnetanud kaitseväe ja ajateenistuse teemad. Eks arvamus oli kujunenud enda lähiringkonnas levinud juttude tõttu- poisid ei tahtnud ikka ajateenistusse minna, see tundus mõttetu ja ajaraiskamisena. Levis ka teistsugust tagasisidet, kuid seda jõudis minu kõrvu vähem ja ühtlasi polnud mul tuttavaid kaitseväelasi, kes oma missioonidest ja üleelamistest rääkinud oleks. Ühesõnaga, mulle ei pakkunud sõjateemad huvi. Usun, et inimesed võivad ikka oma arvamusi muuta ja nii juhtus ka minuga. Olen abipolitseinikuna patrullides ja vallavanemana ametis olles sisejulgeolekulist tegevust toetanud, kuid nüüd austan veelgi enam ka välisjulgeolekut ning selle vankumatut püsimist.
Sõja puhkedes paistis üks teema kõige selle negatiivse kõrval ka südant soojendavana ja just kui päikesekiirena pilvises taevas- kuidas eestlased on valmis aitama. Vaieldamatu enamus eestlastest on mõttes või sotsiaalmeedias välja öeldud sõnadega koos Ukrainaga ja NII paljud on valmis ka abivajajaid materiaalselt aitama. Ainuüksi Lõuna-Eestis saadeti abivajajatele toidu- ja tarbekaupu mitmetest kohtadest. Aitäh, aitäh, aitäh! Lisaks on paljud eestlased öelnud, et nad on valmis aitama pagulaskriisis olevaid ukrainlasi ka majutuse, eluaseme ja töökohaga. Me tahame uskuda, et teised riigid käituksid sarnaselt meiega, kui sõda peaks ühel päeval meie riigi pinnal aset leidma. Arvestades, et Venemaa on ka meie naaberriik, on see kõik praegusel ajal veelgi tõenäolisem kui see kunagi varem taasiseseisvunud Eestis olnud on.
Mitte ainult eestlased vaid kogu Euroopa ja Euroopa Liit hoiavad kokku ning seda on märgata. Erinevad sanktsioonid Venemaa suhtes, toetused relvastuse, humanitaarabi ja isegi isikkoosseisu näol Ukrainas tekitab sooja tunde ja taastab usku inimkonda- me polegi läänemaailmas ninapidi nutitelefonis olles nii individuaalseks muutunud, et kriisis üksteist aidata ei püüaks. Kas sellest kõigest ka piisab? Sisimas tunnen, et me peaksime aitama ka füüsiliselt, oma inimestega rindel. See on mu seesmine tunne ja ma tean, et ma pole ainuke, kes nii arvab. Samas mõistan ka, et kindlatest lepingutest kinnipidamine, NATOga ühes sammus marssimine on meie enda välisjulgeoleku seisukohalt ülioluline ning me ei saa lihtsalt uisapäisa püss käes lahingusse tormata. Samas ei saa me ju igavesti lasta Vene Karul käituda nii nagu ta heaks arvab ilma, et me vastu hakkaks. Tühja koha pealt sõja alustamist ei saa välja vabandada.
Kõik see tekitab trotsi ja viha praeguse Vene võimu ja selle tegude vastu. Tahaks vaid loota, et praeguse sõja varjus ei teki polariseerumist eesti rahva arvamuste vahel meie enda riigis sellisel määral, et „Isake Venemaa“ ei tuleks „päästma“ oma Eesti-venelasi meie enda armsa kodumaa pinnalt. Õnneks on mul veel säilinud usk meie enda inimeste kainesse mõistusesse ja suuremalt jaolt ka meedia objektiivsusesse, mis säärase olukorra tekkimist välistavad. Meedial on praeguse sõja kajastamisel väga suur vastutus ning sarnaselt koroonakriisi fookuses hoidmisele ülimalt suur võim mõjutada inimeste arvamust. Seetõttu on ka raske hukka mõista neid venelasi, kes terve oma elu on elanud propagandat täis vales ja tõesti arvavad, et Vene võim käitub hetkel kõigi kõige paremates huvides. Paraku peab tolerantsus nende väärarusaama mõistmisel jääma praegu tagaplaanile, kuna mitte miski ei vabanda välja seda, mis praegu Ukrainas toimub. Kuidas üks riik saab hävitada teist riiki ja selle rahvast- Vene võim peab kukkuma, see on selge. Vastasel juhul elame edasi hirmus ja teadmatuses meie riigi suveräänsuse püsimise suhtes.
Sõda on kohutav. Seda saan ma väita praegu siit, vabast ja rahulikust Eesti riigist. Mis veel siis saab, kui see kohutav ja õõvastav olukord meie enda pinnal peaks aset leidma?! Loodetavasti ei pea me seda kunagi kogema ja kui kogemegi, siis üheskoos. Kokku hoida me oskame, selles ma enam ei kahtle. Elagu Eesti, elagu Ukraina!
Peame meeles, et me kõik saame aidata!
Annetused Ukraina heaks
Ukrainat saab aidata annetuskeskkonnas www.ukrainaheaks.ee.
Kuna olukord on muutlik, muutub ka abi olemus. Kõik organisatsioonid kasutavad annetusi selle järgi, mida parajasti kõige rohkem vaja on
Annetused tsiviilelanikele
MTÜ Ukraina Kultuurikeskus, MTÜ Mondo ja MTÜ Eesti Pagulasabi koguvad rahalisi annetusi pangalinkide ja annetusliinidega. Raha otstarve võib ühenduste teatel ajas muutuda – annetused suunatakse sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem vaja on.
MTĂś Eesti Pagulasabi arvelduskonto: EE791010220258852223
MTĂś Mondo arvelduskonto: EE491010220099409013
MTĂś Ukraina Kultuurikeskus arvelduskonto: EE401010220229090221
MTĂś Eesti Punane Rist arvelduskonto: EE742200001180001436.
Annetused Ukraina sõjaväele
Ukraina keskpank avas annetuskonto Ukraina relvajõududele.
Saaja: National Bank of Ukraine
Saaja konto (IBAN): DE05504000005040040066
BIC kood: NBUAUAUXXXX
Selgitus: for crediting account 47330992708
Lisaks keskpangale kogub annetusi Ukraina abiorganisatsioon Povernõs Zõvõm (Naase Elusalt – toim).
Annetused Ukraina päästjatele
Eesti päästeliit kogub päästevahenditeks annetusi ja vormistab tellimuse ise.
Päästeliidu arvelduskonto: EE547700771002741382
Selgitus: «Ukraina».
Comments are closed.